Eesti rahvakalendri üks populaarsemaid tähtpäevi on rõõmus vastlapäev, see liikuv püha on alati noorkuu teisipäeval, seitse nädalat enne lihavõtteid. Kui vastlapäeva õhtul on taevas pilvitu, siis saab seal alati näha kahanevat kuusirpi! Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud lõbustusaja ja juhatas sisse paastuaja.
Lühikesed päevad ja pikad pimedad talveööd muudavad inimeste meeleolu ning ligi hiilib väsimus ja haigused. Selle ravimiseks on läbi aegade kasutatud lõbutsemist ja naeru, sest naer on meie elu üks suurimaid tervendavaid jõude.
Lõbus vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutusteta tänu lastele ja noortele, kes tänagi hea meelega proovivad üle saja aasta vanust menüüd, mille hulka kuuluvad seajalad, soolaoad, hernesupp ja muidugi ka vastlakuklid.
Liu laskmine on vastlapäeva lahutamatu osa. Kui ilm vähegi lubab, kogunevad noored mõne kõrgema künka otsa ja võistlevad pikema liu pärast. Ka memmed ja taadid, kes tunnevad end veel nooruslikult, lubavad endale seda meelelahutust. Vanasti lasti mäest alla suurte kelkude ja hoburegedega, see pidi tagama hea linaõnne. Põllumajanduslik linataime kasvatus muutus talurahvale oluliseks elatusallikaks just 18.–19. sajandil ja pika liu seostamine linade pikkusega on arvatavasti pärit just sellest ajast. Tänaseks on sellest saanud üksnes heatahtlik ütlus.
Veel vastlakombeid
Vastlapäev kuulus naistepühade hulka. Naistel lubati minna kõrtsi, sest keelatud olid kodused naistetööd, eriti ketramine, sest kardeti, et see võib kahjustada linakasvu või mõjuda halvasti sigade juurdekasvule. Selle asemel punuti paelu ja tehti erinevaid nööri. Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna ja neile äraütlemine oli sealjuures keelatud.
Samuti usuti, et kui vastlapäeval juukseid ja hobuse saba lõigata, siis kasvavad juuksed pikad ja tugevad nagu hobusejõhvid.
Väga oluliseks vastlapäeva traditsiooniks oli seajala söömine, mis oli tuntud enam-vähem üle maa. Seajalad keedeti ubade või hernestega, harva kapsaga. Seajalg võeti isegi liumäele kaasa. Sõrmi ei soovitatudki rasvast puhastada (noolida, lakkuda), ka nägu võis olla rasvast läikiv. Üldse oli liha ja rasvase toidu söömine vastlapäeval soovitatud.
Laialt on tuntud ka mänguasi – vurr, mida tehti seajala kondist. Kondile puuriti sisse kaks auku, nendest aukudest pandi nöör läbi ja tehti vurr. Usuti, et kahes vastandsuunas pöörlev vurr aitab esile kutsuda tuuli, mis talvejääd sulatab.
Vastlapäeva traditsioonides on Eestis paikkonniti mitmesuguseid omapäraseid kombeid. Lääne-Eestis oli vastlapäeval nn. kadaajamine (metsiku tõrjumine). Kada oli mehe riides (õlgi täis topitud) kuju, mida laulu saatel kodust eemale „teise saksa maa peale“ aeti. Selle tegevusega tõrjuti ebausku ja sooviti, et põlluvili ja lina hästi kasvaks. Teatavaid sarnasusi kadaajamisele leidub ka Lääne-Euroopa vastlakommetes. Sakslased valmistasid samuti õlgedest nuku, mis keppidega pekstes metsa viidi ja seal põletati. Sellel kombel oli nende traditsioonis talve ärasaatmise iseloom.
Ilmaennustused
Kui vastlapäeval on külm, tuleb külm kevad.
Kui vastlapäeval tuiskab, saab palju vilja.
Pikad jääpurikad ennustavad pikka lina.
Vastlapäeva tuul ennustab rohket viljasaaki.
Meelis Muhu
Maardu Kultuuri- ja Infokeskuse kunstiline juht
