Meie tänane intervjuu on andeka klaveriklassi õpetaja Aina Undiga, kes on lastega tegelemisele pühendanud üle 40 aasta, millest 33 aastat on ta pühendanud Maardu Kunstide Kooli õpilastele.
Huvitav vestlus Aina Undiga pakub kokkupuudet peene muusikamaailmaga ja aitab mõista õpetaja keerulise elukutse olemust.
Kolleegide ja õpilaste usaldus on välja teenitud mitte ainult tänu erialastele, vaid paljuski ka suurepärastele isikuomadustele – Aina Unt on erakordselt osavõtlik, vastutulelik ja hooliv inimene, kes ümbritseb igat oma õpilast tingimusteta armastusega ning kõrvuti pedagoogilise meisterlikkusega jagab ka heldelt oma südamesoojust.
Panuse eest muusikaharidusse ja eeskujuliku pikaajalise töö eest valiti Aina Unt 2023. aasta oktoobris „Haridustöötaja elutööpreemia“ laureaadiks.
Austatud Aina! Otsus Teid „Haridustöötaja elutööpreemia“ nominendiks esitada sündis eelkõige Teie kolleegide arvamuse põhjal, kes leiavad, et muusika õpetamine on Teie kutsumus. Rääkige meile, millal ja miks tegite oma valiku muusika kasuks, millest hiljem sai Teie elukutse alus?
Iga inimese elus on inimesi, kes annavad innustava tõuke. Mõne puhul täidavad seda rolli vanemad, teiste jaoks õpetajad, mentorid või isegi juhuslikud inimesed. Ema nõudis minult muusika õppimist kui olin kuueaastane. Nagu iga laps, ei olnud ka mina lapsena kuigi innukas muusikat õppima ja hakkasin isegi vastu. Kõik tuleb aga ajaga – ja mitte kohe, vaid alles aastaid hiljem tekkis minus armastus muusika ja seejärel ka sellega seotud elukutse vastu. Nüüd töötan sellel alal ega kujuta teistsugust elu ette.
Milline oli Teie elu muusikakooli ja Teie elutööks saanud õpetajakutse omandamise vahel?
Pärast muusikakooli läksin ema ambitsioone järgides Moskvasse sisseastumiskatsetele: alustuseks konservatooriumi juures olevasse lastemuusikakooli, kuhu mind vanuse tõttu vastu ei võetud; seejärel konservatooriumi, kuhu sisseastumiseks tuli mul programm täielikult muuta, nii soovitas mind ära kuulanud professor. Sisseastumiseni oli jäänud kuu aega, sain aru, et füüsiliselt ma seda ellu viia enam ei suuda. Muidugi oleksin võinud ka väljaspool programmi sisse astuda, aga loobusin sellest võimalusest ja otsustasin astuda Georg Otsa nimelisesse Tallinna Muusikakooli.
Pärast kooli lõpetamist sain esimese õpetamiskogemuse 1982. aastal Tallinna 30. koolis, kus mul avanes võimalus töötada muusikaklassides ja algkoolis lauluõpetajana. 1990. aastal asusin tööle toona Maardu Gümnaasiumi juures olevasse muusikakooli, täpselt aasta pärast kooli avamist. Hiljem sai kool oma maja ja kannab nüüd Maardu Kunstide Kooli nime.
Selgub, et olete Maardu Kunstide Koolis töötanud peaaegu selle asutamisest alates ja Teie esimesed õpilased toovad juba omakorda enda lapsi Teie tundidesse?
Jah, nüüd õpetan ma oma õpilaste lapsi. Ütlen veel rohkem – minu endiste õpilaste seas on ka muusikaõpetajaid. Ma armastan neid kõiki siiralt ja kutsun neid oma tütardeks ja poegadeks.
Kas Teie õpilased saavad Teile mõnes mõttes lähedaseks?
Minu puhul on lähedane õige sõna. Me räägime sageli, ma tunnen nende perekondi, vestlen nende vanematega, elan sisse nende probleemidesse, muretsen nende pärast. Üldiselt arvan, et end mingile erialale pühendades tuleb seda armastada ja õpetaja elukutses tuleb endast palju anda. Kui õpetaja ei tööta andunult, ei saa laps temast aru ja kui lapsega kontakti pole, siis ei tule sellel erialal midagi välja. Õpetaja peab lapsi armastama – olenemata sellest, millised nad on, kui sõnakuulekad või kui hoolsad. Peame püüdma nende toeks ja sõbraks saama, saavutades järk-järgult nende usalduse. Mõnikord peab muutuma kasvõi klouniks ja lihtsalt mängima, et õpilased tunneksid end tunnis mugavalt.
Ilmselt just sellistel hetkedel avaldub pedagoogiline anne.
Minu kurvastuseks ei õnnestu see alati. 33 tööaasta jooksul Maardu Kunstide Koolis on tulnud ette ka juhtumeid, kus kontakti ei õnnestunud luua. Mitte kõik lapsed ei ole olnud edukad muusikas, lõpuks osad lausa loobusid.
Öelge palun, mis on õpetajaameti juures kõige raskem?
Jõuda õpilase ja tema vanemateni. Õpetaja võib tundides õpilasega tihedas kontaktis olles märgata tema juures mingeid probleeme – need võivad olla tervise- või käitumisprobleemid, mille põhjuseks on ebaterve kliima peres või midagi muud. Mõned lapsed lihtsalt ei taha õppida, vaid käivad tunnis ainult sellepärast, et vanemad seda tahavad.
Laps juhindub sageli oma laiskusest ega mõista, et muusikast võib saada tema suure tuleviku alus. Paljusid suurepäraseid muusikuid või andekaid muusikaõpetajaid poleks maailm kunagi näinud, kui nende vanemad poleks oma kindlat tahet üles näidanud. Isegi Teie käisite kunagi tundides just vanemate soovil, kuid hiljem määras muusika Teie elukutse ja sai elu mõtteks.
Mida ütleb Teie kogemus selle kohta, kas lapsi tuleks sundida muusikat õppima? Kui lapsel tekib vastumeelsus, mida kogevad peaaegu kõik lapsed, kas tasub siiski muusika õppimist jätkata?
See on väga keeruline küsimus. Iga juhtum on individuaalne ja ühesugust retsepti kõigile ei ole. Vanemad peavad lapsega rääkima, teda mõistma ja tundlikult tajuma ning nende tunnete põhjal otsuse langetama.
Mis minusse puutub, siis arvan, et kui ema poleks toona mulle peale käinud, oleks minust võinud saada hea arst. Ja sama indu, mida ma ilmutan muusika õpetamisel, ilmutaksin ma ka meditsiinis, aidates inimesi.
Kas see tähendab, et kui olukorrad oleksid kujunenud teisiti, oleksite teisel erialal läbi löönud?
Kahtlemata. Ja iga inimene on selline. Kui me räägime muusikast, siis see elukutse ei sobi kõigile, seega ei saa olla ühemõttelist vastust küsimusele, kas on vaja nõuda muusika õppimist. Minu roll õpetajana seisneb antud juhul selles, et anda lapsevanemale edasi oma nägemus tema lapse tuleviku kohta muusikas.
Võin eeldada, et vanemate kohustuste hulka kuulub ka lapse motiveerimine, et tema muusikahuvi ei vaibuks.
Olen oma praktikas kokku puutunud sellega, et osa vanemaid motiveeris oma lapsi rahaga. Muidugi ei vii selline tee kuhugi.
Tõhus motivatsioon on lapse edu vanema silmis. Tundide ajal jäädvustan sageli meie tunde videole, et saaksin lasta õpilasel neid kuulata ja analüüsida kõiki plusse ja miinuseid. Kui tund oli edukas, saadan õpilase loal tema isale või emale video tema õnnestumisest. Kahtlemata motiveerib õpilast vanema kiitus ja rõõm.
Ka lapsevanema kohalolek tunnis on motiveeriv. Aga kui vanematel pole selle vastu huvi, siis lapsed elavad oma elu ja vanemad oma. Isegi kui vanem on väga väsinud, on tal parem tulla ja kuulata, mida laps on saavutanud.
Nii et vanemate siiras huvi võib iseenesest olla nende lapse jaoks tugevalt motiveeriv tegur?
Kahtlemata. Kui laps mõistab, et tema edu valmistab tema vanematele rõõmu, motiveerib see teda. Kas pole rõõm näha õnnelikku last, kes rõõmustab oma vanemaid? Sellised hetked on minu töös väga väärtuslikud.
Millele Te oma tulevase õpilasega esimest korda kohtudes tähelepanu pöörate? Kas õpetaja suudab juba esimesel kohtumisel ära tunda annet ja hinnata õpilase edasisi eduvõimalusi?
Esimene tund aitab aru saada, kas laps kuuleb muusikat ja kas me oleme temaga ühel lainel. Seetõttu ei ole meie esimene kohtumine otsustav. Minu ülesanne on püüda lapsega kontakti luua, aga kas ta on andekas või mitte, on alguses keeruline näha.
Kui laps on tõepoolest andekas, siis mis aitab tema annet avada?
Laps peab õppima muusikat kuulama, pöörates tähelepanu pildile, mis tema peas tekib. Just selline suhtumine muusikasse, tunded ja kujundid, mida see tekitab, aitavad lapse annet avada.
Kas teie arvates erinevad tänapäeva lapsed nendest, kellega Te töötasite 20-30 aastat tagasi?
Veel paarkümmend aastat tagasi olid lapsed kuulekamad ja püüdlikumad ning muusikakooli peeti kunstitempliks. Tänapäeva lapsed on vabamad, iseseisvamad, nendega on keerulisem töötada – nendeni jõudmiseks on meil, õpetajatel, vaja veelgi rohkem pingutada ja enda kallal tööd teha.
Mis on teie arvates selle erinevuse põhjus?
Lastel on saadaval liiga palju teavet – head ja halba, mis kujundab nende teadvust. Täna ei näe ma ühegi meie koolis käiva ja koridoris oma tundi ootava õpilase käes raamatut, kuid kõigil on käes telefon ja mitte e-raamatu lugemiseks. Kahjuks tänapäeva lapsed lugeda ei taha.
Kasvatasin oma last raamatute abil ja seda alates tema poole aasta vanusest. Hakkasime väga varakult teatris käima ja balletti vaatama. Mõned minu kolleegid arvasid, et ma piinan oma tütart, kuid täna olen veelgi enam veendunud, et see on ainuõige kasvatusviis.
Ma ei saa öelda, et tänapäeva lapsed on rasked või lootusetud. Nendega saab kokkuleppele jõuda, kuid ilma teatava koostööta vanematega, kellega mul üldiselt on väga vedanud, on see väga raske.
Mis aitab Teil väsimusest taastuda, mis Teid tõeliselt inspireerib?
Muusika inspireerib mind. Lisaks klassikalisele muusikale kuulan džässi, mida samuti väga armastan.
Minu teiseks inspiratsiooniallikas on pidev õppimis- ja eneseharimisprotsess. Mulle meeldib tundma õppida noorte muusikute mõtteviisi ja leida huvitavaid harjutusi, mis võiksid minu õpilaste tähelepanu köita. Mulle meeldib jagada teavet oma kolleegidega. Teisisõnu, mulle meeldib anda ja ma tunnen sellest rõõmu.
Pole üllatav, et Teie tunde peetakse erilisteks. Mis Te ise arvate, mis teeb nad sellisteks?
Võib-olla minu impulsiivsus ja isegi teatav ebajärjekindlus. Kui ma näen, et lapsel pole tuju tõsiseks tööks, siis ma ei piina teda asjata, vaid ehitan meie ühise tunniks mõeldud programmi teisiti üles.
Mul on igale õpilasele individuaalne lähenemine. Mitte nemad ei kohandu minu järgi, vaid mina sean end nende järgi. Õpilased kutsuvad mind nimepidi ja ütlevad „sina” – see meeldib mulle, kuigi paljud õpetajad peavad sellist lähenemist valeks.
Lugupeetud Aina, tänan intervjuu eest! Lubage mul Teid veel kord õnnitleda autasu saamise puhul, soovida Teile tervist, tänulikke õpilasi ja tarku vanemaid.
Tänan Teid heade soovide eest ja oma kalleid kolleege – usalduse eest. Soovin kõigile rahu, armastust laste, töö ja oma elukutse vastu!
Aina Unt oma õpilase Marina Urmiga, kellest sai Kunstide Kooli õpetaja
