Vaidlus selle üle, kas aidata lastel kodutöid teha või mitte, on igavene ja peaaegu lahendamatu. Ükskõik kui veenvaid argumente ühe või teise arvamuse poolt esitada, jääb igaüks oma kindla veendumuse juurde.
Alustame sellest, et algklasside õpetajad soovitavad sageli lapsega koos koduseid ülesandeid teha ja paljud vanemad, võttes nõuannet sõna-sõnalt, hakkavadki juba esimesest klassist alates oma lapsega ühiselt õppetööd tegema. Kuid peagi on laps kolmandas, viiendas või seitsmendas klassis ning endiselt jääb vastuseta küsimus, kui palju abistada kodutööde tegemisel ja kas üldse tasub sellesse protsessi sekkuda.
Arvamus nr 1: Aidake väiksemaid
Kahtlemata loob vanemate abi lapsele turvatunde – laps tunneb tuge ja saab aru, et teda ei jäeta hätta ning kui ta millestki aru ei saa, siis ema seletab. Seetõttu soovitab osa psühholooge ja õpetajaid lapsevanemale algklassiõpilast aidata, kuid siiski ei ütle mitte keegi, et ülesanded tuleks täies ulatuses lapse eest ära teha.
Vanemate roll sel ajal on tegutseda mänguliselt, esitada järelemõtlemiseks küsimusi, suunata last iseseisvalt ülesannet lahendama, aidata keskenduda ja luua õppimiseks mugav keskkond.
Arvamus nr 2: Iseseisvus lapseeast alates
Teine osa psühholooge ja pedagooge rõhutab, et kool on aeg iseseisvumiseks ja lapse enda vastutusala. Tänane abi teeb kahju tulevikus. Kuni teie last aitate, toetub ta teile, nii et õhtul ta istub ja ootab, et keegi temaga koos kodutöid teeks. Kuid niipea, kui otsustate abistamise lõpetada, satub laps segadusse ja kaotab enesekindluse, tema edasijõudmine halveneb ja õpilane ei oska mitte midagi iseseisvalt teha.
Laps või meie
Kui tihti olen oma õpetajatöö aastate jooksul vanematega vesteldes kuulnud: „Meie käime esimeses klassis“, „Meie läheme teise klassi”, „Me teeme oma kodutööd ära”, „Meie, meie, meie“… Ma ei ole kunagi aru saanud, miks „meie“, kui koolis käib tegelikult poeg või tütar. Miks võtavad vanemad oma õlgadele laste vastutuse? Miks “õpitakse” koos lastega? See on nagu epideemia, kui igal õhtul toimub kodutööde tõttu skandaal, kusjuures ilma positiivsete arenguteta.
Vigade tegemine, halbade hinnete saamine ja kaotajaks jäämine võivad mõnikord kasuks tulla, sest ka halb kogemus on kogemus. Ja mida varem laps selle selgeks saab, seda parem. Peaasi on temaga mitte riielda, vaid sellised juhtumid läbi arutada ja neid analüüsida.
Mõned lapsevanemad peavad „tee ise” seisukohta julmaks, kuid suure pedagoogilise kogemusega spetsialistina olen mina laste iseseisvuse arendamise poolt. Usun, et totaalne kontroll kodutööde tegemise üle aitab kaasa sellele, et üles kasvab käsu järgi tegutsev inimene, kellega on lihtne manipuleerida. Seni pole ükski tegemata jäänud kodutöö põhjustanud lapsele psühholoogilist traumat. Palju hullem on, kui laps kasvab üles abitu infantiilse inimesena, kes ei suuda eluraskustest ise üle saada. Selline laps ei õpi tegema otsuseid ja vastutama, sealhulgas tegemata kodutööde eest.
Lapsega koos kodutööde tegemine pole vajalik!
Aidake last ainult siis, kui ta seda palub. Kui ta ei palu, siis arvestage sellega, et temaga on kõik korras.
Tähtis on õpetada oma lapsele, kuidas oma aega õigesti jaotada. Selleks vajate taimerit või äratuskella. Igas aines on kodutööde tegemiseks ette nähtud teatud aeg. Ei jõudnud – las ta liigub edasi järgmise ülesande juurde. Kui tervel klassil on probleeme kodutöö tegemisele kulutatud ajaga, siis pöörduge koormuse ümbervaatamise küsimusega õpetaja poole. Ja kui õpilane käib trennis või ringides, siis ei saa ilma konkreetse päevaplaanita mitte kuidagi hakkama.
Vaba aeg iseenda jaoks
Kui laps teeb iseseisvalt kodutöid, on vanematel rohkem vaba aega. Aja jooksul, kodutööde õige organiseerimise korral, jäävad ka õpilase õhtud vabaks. Seega on aega ka jalutuskäikudeks. Selliselt jääb küsimus „Kas oled kodutööd ära teinud?“ minevikku.
Teeme kokkuvõtte
Vanemate abi seisneb selles, et õpetada last: õppima, õigesti oma aega jaotama, kodutööde tegemise eest vastutust võtma ja näitama õppimisel üles vajalikku sihikindlust.
Päris alguses on vanemate roll kontrollida, et kodutöö oleks tehtud ja õigesti vormistatud (sisu see ei puuduta). Edasi – võtke vabalt.
Nagu vanasõna ütleb „Kui tahad inimest ühe korra toita – anna talle kala. Kui tahad teda toita terve elu – õpeta ta kala püüdma.” Võtke see endale juhtnööriks.
Kinkige oma lapsele armastust, usaldust ja aega. Andke talle võimalus olla iseseisev, siis on teil edaspidi vähem põhjust tema pärast muretseda.
Natalja Mironova
Pedagoog
