Uue õppeaasta lähenedes arutatakse üha enam parlamendis vastu võetud seaduse üle, mille kohaselt peavad 1. septembrist 2024 kõik haridusasutused, sealhulgas lasteaiad, üle minema eesti õppekeelele. Härra linnapea, alustame tänast intervjuud põhiküsimusega: millist abi saab Maardu linn osutada neile õpetajatele, kes nõutavatele tingimustele mittevastamise tõttu võivad aasta pärast töötuks jääda?
Õppeasutuste eesti õppekeelele üleminekuga on olukord väga keeruline. Paljud spetsialistid on juba täna puudu. Õpetajate puudus ei ole mitte ainult Maardus, vaid paljudes omavalitsustes üle kogu vabariigi, sealhulgas Tallinna linnas. Seetõttu on üsna raske leida õpetajaid, kes on valmis meie juurde tööle tulema. Meie peamine ülesanne on aga teha kõik selleks, et meie kogenud pedagoogid jätkaksid tööd Maardu õppeasutustes.
Mida kavatseb Maardu linn selles osas ette võtta? Eelkõige kavatseme korraldada oma õpetajatele eesti keele kursuseid, selle elluviimiseks peame läbirääkimisi vastavate asutustega. Meil on praegu kaalumisel mitu ettepanekut keeltekoolidelt, kes on valmis alates 2023. aasta oktoobrist kursusi pakkuma. Meie ülesandeks on leida hea keeltekool, pakkuda koht kursuste läbiviimiseks ja kutsuda kursustele õpetajaid, kellel on vaja oma eesti keele teadmisi täiendada. Lisaks eelöeldule peab linn kursuste eest tasuma. Poole kuludest kannab Keeleamet, kes on põhimõtteliselt andnud oma nõusoleku Maardu linna kursusi osaliselt rahastama.
Millised spetsialistid pääsevad kursustele ning kui kaua projekt kestab?
Kursused on mõeldud nii meie linna koolide kui ka koolieelsete lasteasutuste õpetajatele. Osalemine on tasuta, kuid kursustel osalemiseks peavad olema täidetud mitmed tingimused. Näiteks kaalume garantii saamist, et õpetaja ei lahku meie linnast pärast seda, kui oleme teda keeleõppega aidanud. See tähendab, et kursuste tasuta läbimine on seotud teatud vastastikuste kohustustega.
Koolitus tuleb pikk: meile pakuti 250 tunni pikkust koolitust, mis jaguneb 125 kohtumiseks. Kursused toimuvad kaks korda nädalas poolteist tundi korraga.
Lisaks keelekursustele on plaanis oma jõududega organiseerida Keelekohvik, mis aitab selles osalejatel saada eesti keele vestluspraktikat. Keelekohviku programm on juba koostatud. See ei näe ette grammatika õppimist, vaid just vestluspraktikat. Projekti avame oktoobris, see tuleb kasuks neile, kes juba oskavad eesti keelt A2 või B1-tasemel. Keelekohvikut hakkavad läbi viima nii kvalifitseeritud õpetajad kui ka meie linnavalitsuse töötajad, kes valdavad eesti keelt emakeelena. Kuna Maardu linnas peaaegu puudub sobiv keskkond eesti keele kõnepraktika saamiseks, loome selle kunstlikult Keelekohviku abil. Loomulikult on Keelekohvik, nagu ka eesti keele kursused, tasuta.
Kas pärast eesti õppekeelele ülemineku seaduse vastuvõtmist ilmutavad õpetajad ka ise initsiatiivi eesti keele õppimisel, et nõudmistele vastata ja oma tööd tulevikus jätkata?
Enamik õpetajaid on valmis keele õppimist jätkama. Neid toetavad selles õppeasutuste juhid, kes tulevad igati vastu, et aidata neil leida võimalusi eesti keele õppimiseks, sealhulgas Töötukassa kaudu tasudes. Ühes Maardu koolis integreeriti eesti keel õpetajakoolituse tunniplaani ning lasteaedades toimuvad tunnid laste magamise ajal. Muidugi on neid, kes on kindlasti otsustanud töölt lahkuda, kuid neid on õnneks vähemus.
Selgub, et meie linnas pole olukord kõige hullem.
Sellega on võimatu mitte nõustuda. Meie lasteaedade ja koolide juhtkondi võib üksnes kiita initsiatiivi eest selle küsimuse lahendamisel. Selles keerulises olukorras on vaja otsida võimalusi ja ühisel jõul me leiame need võimalused.
Jääb üle loota, et linna pakutavad kursused, kõnepraktika võimalus ja õpetajate kõrge motivatsioon aitavad probleemi miinimumini viia. Kas aga aasta pärast, kui seadus hakkab oma korrektiive tegema, on meie haridusasutustes piisavalt töötajaid? Kas vallandamised võivad olla vajalikud?
Seoses uue seadusega ootavad meid ees väga suured raskused, sest pole kedagi, kes asendaks neid õpetajaid, kes võivad meie haridusasutustest lahkuda. Loodame, et meil lubatakse sõlmida tähtajalisi töölepinguid – keegi peab ju tööd tegema. Kuid seadus ütleb, et kui õpetajal pole vastavat keeletaset, siis ei saa ta isegi tähtajalise töölepinguga arvestada. Pedagoogilise hariduseta inimene võib aga töötada tähtajalise lepinguga, peaasi, et tal oleks C1-keeletase. See tähendab, et tunde võib läbi viia kestahes, ka keskkooliõpilane, kui tal on vaid vastav keeletase.
Inimesed on nii radikaalsete muudatuste ootuses stressis ja kui nad kuulevad hiigeltrahvist kvalifikatsiooninõuetele mittevastavuse eest, trahvi maksimummäär on nimelt 9600 eurot, on täiesti mõistetav nende otsus ennetähtaegselt pensionile jääda.
Ja siiski, kas on olemas vastus küsimusele: kuidas seda probleemi lahendada?
Seni on probleemi lahendamine jäetud haridusasutuste direktorite ja omavalitsuse hooleks. Haridusministeerium räägib sellest, et ülikoolides on õppekohtade arvu suurendatud, kuid esiteks läheb üliõpilastel ülikooli lõpetamiseks kaua aega ning koolides napib juba täna spetsialiste. Teiseks, nagu praktika näitab, ei taha värskelt ülikooli lõpetanud pedagoogid oma töökohaks kooli valida, kuna õpetaja elukutse pole tänapäeval kahjuks piisavalt prestiižne.
Maardu linnas toimunud konverentsil, mis oli pühendatud üleminekule eestikeelsele õppele, rääkisid ülikooli töötajad, et 400 lisakohta ei täitnud mitte uued üliõpilased, vaid töötavad õpetajad, kes õpetavad ilma kvalifikatsiooninõueteta ja tulid ümberõppele. Seega pole 400 uut spetsialisti kahjuks oodata.
Jälle kerkib iseenesest küsimus: kas võib juhtuda, et aasta pärast ootab Maardu koole ja lasteaedu ees suur personalikriis?
See on käes juba praegu. Ja mitte ainult Maardus. Kui lugeda töötajate leidmiseks avaldatavaid kuulutusi, siis võib kohkuda, sest on koole, mis otsivad sõna otseses mõttes kõiki õpetajaid: algklassiõpetajatest keemia-, füüsika- ja bioloogiaõpetajateni.
Õnneks on Maardu koolides olukord enam-vähem normaalne, kuid õpetajate keskmine vanus on üsna kõrge. Ja kui paljud neist hakkavad ennetähtaegselt pensionile jääma, kaotame kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, keda pole kellegagi asendada.
Lasteaedades on olukord veelgi nutusem, sest juba täna ei vasta osa meie õpetajatest kvalifikatsiooninõuetele. Nagu ma ütlesin, probleem ei ole kerkinud mitte ainult Maardu linnas, see on kõikide venekeelsete linnade probleem. Meie, olles lähedal rikastele omavalitsustele, kus praktiseeritakse õpetajatele palgalisa maksmist, mis pole meile jõukohane, oleme üldiselt seatud ebavõrdsesse olukorda. Lisaks köidab spetsialiste Ida-Virumaa suurema palgakoefitsiendi uus seadus. Konkurentsi suurendavad ka need omavalitsused, kes suudavad korterit kompenseerida.
Loomulikult otsime ressursse, et meelitada meie linna spetsialiste. Meil on samuti võimalus pakkuda õpetajatele munitsipaalkortereid, sealhulgas vastvalminud sotsiaalmajas. Kui õpetaja otsustab meie linna tööle tulla, kuid küsimus on eluasemes, siis leiame võimaluse talle korterit pakkuda, nagu tegime juba eelmisel õppeaastal Kallavere Keskkooli ja Maardu Põhikooli spetsialistide puhul.
Kui sügav on selles keerulises küsimuses koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga?
Koostöö ministeeriumiga on hädavajalik. Kahjuks ei tekkinud meil eelmise haridusministriga dialoogi. Nüüd ootame enda juurde uut haridusministrit, kes pidi tulema juunis, kuid kohtumine lükkus meist mitteolenevatel põhjustel augustisse.
Soovime ministriga rääkida eelkõige igale omavalitsusele individuaalse üleminekugraafiku loomisest. Võrreldes Maardut teiste linnadega, tuleb tõdeda, et igas omavalitsuses on olukord koolides ja lasteaedades täiesti erinev. Kui eestikeelsele õppele üleminekul lisanduks igal aastal üks lasteaiarühm ja kooliklass, annaks see meile võimaluse valutuks üleminekuks. Muidugi ei jõuaks me üleminekuga valmis 2031. aastaks, nagu seadus nõuab, vaid läheksime üle järk-järgult veidi hiljem. Sel juhul oleks õpetajate ja direktorite õlult ära võetud tohutu koorem ning me saaksime järk-järgult õppeasutuste tööd ümber korraldada.
Selgitagem lugejatele: milline erinevus on üleminekul koolide ja lasteaedade vahel?
Alates 1. septembrist 2024. a toimub kõikides vene õppekeelega lasteaiarühmades õppetöö ainult eesti keeles. Erandiks on sõimerühmad, kus töö jätkub emakeeles.
Koolides peavad 1. septembrist 2024 esimesed ja neljandad klassid üle minema eesti õppekeelele ning vastavalt sellele peavad kõik neis klassides õpetavad õpetajad valdama eesti keelt C1-tasemel.
Seega lähevad lasteaiad eesti õppekeelele üle kohe 2024. aastal, koolid aga järk-järgult, olenevalt klassist.
Eesti õppekeelele ülemineku raskustest rääkides ei pea me silmas mitte ainult üsna ilmset spetsialistide kaotamise ohtu, vaid ka lapsevanemate ärevust hariduse kvaliteedi languse tõttu. Mida saaks teha, et vähendada vanemate muret oma laste pärast?
Anname endast parima, et vältida ebasoodsat stsenaariumit ning leida viise, kuidas koole ja õpetajaid aidata.
Oluline on, et alles jääks keelekümblusmeetod, mis on ennast näidanud töötava ja väga tõhusana. Selle meetodi järgi toimub keeleõpe Maardu Gümnaasiumis. Seda praktiseerib ka Kallavere Keskkool. Sel õppeaastal võetakse metoodikat kasutusele ka Maardu Põhikoolis.
Otsime võimalusi õpetajate leidmiseks ja oma linna meelitamiseks. Linn püüab aidata neid, kes praegu meie koolides ja lasteaedades töötavad, et lugupeetud ja oma tööga hästi toimetulevad õpetajad ei kaotaks tööd ning meie haridusasutused ei kaotaks kvalifitseeritud personali.
Uuenduste suureks plussiks on see, et seadus säästis logopeede ja eripedagooge. Nende jaoks on tehtud mööndus – venekeelsete lastega töötamisel piisab nendele spetsialistidele B2-tasemel eesti keele oskusest. Meie venekeelsed koolid ja lasteaiad on küll nende spetsialistidega komplekteeritud, aga kui ka nemad satuksid samasse olukorda ülejäänud õpetajatega, siis oleks see meie jaoks ausalt öeldes katastroofiline.
Psühholooge see järeleandmine aga ei puudutanud – kõik meie haridusasutustes töötavad psühholoogid peavad valdama eesti keelt kõrgeimal tasemel. Meie omalt poolt toetame neid samuti, seda enam, et psühholoogide abi eestikeelsele õppele üleminekul on olulisem kui kunagi varem.
Kui rääkida lastest, siis tekib suur küsimus seoses hariduslike erivajadustega õpilaste, keda on meie linnas päris palju, eesti õppekeelele üleminekuga. Kehtiv seadus ütleb, et sellised lapsed saavad õppida oma emakeeles, kui kooliväline nõustamismeeskond annab loa, milles on märgitud, et laps ei saa õppida muus keeles kui emakeeles. Eeldan optimistlikult, et nõustamismeeskond teeb läbikaalutud ja positiivse otsuse iga lapse kohta, kelle vanem või eestkostja vastava palvega nende poole pöördub.
Reaalsus on selline, et seadus on vastu võetud ning koolide ja lasteaedade üleminek eesti õppekeelele on vältimatu. Selle põhieesmärk on pakkuda Eestis elavatele lastele kvaliteetset eestikeelset haridust, et tulevikus oleks kõigil meie riigi lastel võrdsed võimalused nii haridustee jätkamiseks kui ka tööturul kohanemiseks.
Härra linnapea, tänan Teid ammendavate vastuste eest sellel keerulisel teemal. Teen ettepaneku täiendada meie intervjuud mitte vähem kasuliku teabega – seoses septembri lähenemisega oleks sobiv koolilaste vanematele toetusi meelde tuletada.
Jah, tõepoolest. Laste kooliks ettevalmistamine on kulukas ettevõtmine ja paljudes peredes algab see varakult. Lapsevanematel on võimalik taotleda esimese klassi õpilase koolitoetust, mis on 150 eurot, ning teisest kuni kuuenda klassini 50 eurot. Toetust hakatakse maksma kõigile pärast 22. septembrit koolide ja haridusministeeriumi poolt kinnitatud nimekirjade alusel. Loomulikult on toetused ette nähtud vaid neile, kes on sisse kirjutatud Maardu linna.
Esimese klassi õpilaste vanematele tuletan meelde võimalust panna laps pikapäevarühma. Tasu kompenseerib osaliselt linn, toitlustamise eest maksavad vanemad.
Samuti on kindlasti kasulik teave vähekindlustatud perede eelkooliealiste laste vanematele see, et linn kompenseerib osaliselt lasteaia toidukulu.
Maardu linnas on vähekindlustatud perede lastel igal aastal võimalus saada tuusikuid suvelaagritesse, mille eest tasub samuti linn oma eelarvest. Täpsemat infot tuusikute kohta saab linnavalitsuse sotsiaalosakonnast, et mitte järgmisel suvel seda võimalust kasutamata jätta.
Täna, ühel juulikuu viimastest päevadest, soovin kõigile meie linna elanikele ja eriti selle kasvavale põlvkonnale suurepärast suve lõppu! Hoidke end, olge terved ja püüdke igas päevas rõõmu leida!
