20. veebruar – 30. aprill on Maardu Vaba Aja Keskuses (Keemikute 12b) avatud Vabadussõjale pühendatud fotonäitus „24. veebruar – inimhinged vaba Eesti Vabariigi eest”. Näitus avab oma külastajatele Vabadussõja tagamaid, rääkides Eesti iseseisvumise saavutamisest mitmel moel.
Iseseisvumise teekond eeldas sõjategevust, lahinguid ja tähtsate otsuste vastuvõtmist – olulisemaid kuupäevi ja Vabadussõja käiku daatumite kaupa leiab näituse ajajoonelt. Kuid seejuures keskendub näitus just inimhingedele, kes vaba Eesti Vabariigi eest võitlesid, ja nende mälestustele aastatest 1918-1920. Näituse eesmärk on tuua külastajateni elulisi momente ja võimalik, et täiesti uusi ning põnevaid fakte, kajastades nii armastust sõja ajal, tsiviilelanike vägitegusid, esimest kogemust ja tundeid granaadi lõhkemisel või hoopis hetke, mil sõja lõppedes sõdurid kaevikutest välja tulles oma vaenlasi mõne meetri kaugusel silmitsesid ning seejuures relvatuld kinni hoidsid, sest saabunud oli rahu. Neid ja mitmeid teisi mälestusi inimeste elust saab näitusel kogeda tervelt kahe kuu jooksul.
24. veebruar on Eesti ajaloos vaieldamatult kõige olulisem päev. Sellel päeval tähistame Eesti Vabariigi aastapäeva – meie üht ja ainukest rahvuspüha.
Pidupäeva tähistamise juures tuleb aga meeles pidada, et iseolemise tahet tuli meie esivanematel kinnitada võitlusega. Seepärast on oluline vabariigi sünnipäeva tähistades võtta hetk aega Vabadussõjas langenute mälestamiseks.
Me täname neid mõtetes ja sõnades meie vaba kodumaa nimel läbielatud valu, pisarate, hirmu ja eneseohverduse eest. Me ei võta riigi vabadust iseenesestmõistetavalt, vaid kanname põlvkonnast põlvkonda edasi vastutust hoida ja armastada oma kodumaad.
Elagu vaba Eesti Vabariik!
Tagasi tähistamise juurde
Traditsioonid
Vabariigi aastapäev on ainus rahvuspüha Eestis, selle tähistamine võiks käia südame järgi. Niivõrd tähtis ei ole mitte rituaal ise, vaid mõte ja põhjus selle taga. Riigi sünnipäeva tähistamise kombed on perekonniti erinevad. Mõne jaoks on see võimalus ühineda perega pidulaua taga, külastada tähtpäeva puhul korraldatavaid üritusi või hoopis käia ühiselt looduses. Teise jaoks aga võimalus vaadata üle vanad pildialbumid ja meenutada tänutundega möödunud ajaloosündmusi.
Ajaga on välja kujunenud mitmed riiklikud traditsioonid. Nende hulgas on pidulik lipuheiskamise tseremoonia, pärgade asetamise tseremoonia Vabadussõja ausammaste jalamil, tänujumalateenistused, riiklike teenetemärkide ja preemiate üleandmine, Vabariigi aastapäeva kontsert ja Vabariigi Presidendi pidulik vastuvõtt ning Kaitseväe paraad ja lahingutehnika näitus.
Esimesest Eesti iseseisvumise paraadi peeti aasta hiljem
Iseseisvumisele pühendatud paraadi pidamise traditsioon, millest on tänaseks saanud lahutamatu osa 24. veebruari tähistamisest, ei kujunenud koheselt. Mõistmaks põhjuseid heidame pilgu 1918. aasta sündmustele.
I maailmasõja sündmuste käigus tekkinud olukorda ära kasutades, mil Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu Eestimaad hõivanud, kuulutati Pärnus 23. veebruaril 1918 Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt vastu võetud riikliku akti “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” ettelugemisega välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. Järgneval päeval avaldati manifest Tallinnas. Seetõttu kujuneski just 24. veebruarist Eesti riigi iseseisvuspäev.
Pidulikku tähistamist, rääkimata paraadist, 1918. aasta 24. veebruaril ei toimunud. Selleks ei olnud jätkuva I maailmasõja tõttu aega ega vahendeid. Järgnevate päevade jooksul taganesid Nõukogude Venemaa väed küll Eesti rahvuspiiridest välja, kuid saabunud Saksa väed Eesti iseseisvust ei tunnustanud, algas Saksa okupatsioon.
I maailmasõda lõppes Saksamaa ja tema liitlaste kaotusega 1918 novembris. Sellest tulenevalt nende väed lahkusid Eestist. Järgnes Nõukogude Venemaa kallaletung noorele Eesti Vabariigile. Kuigi käisid Vabadussõja lahingud, otsustati siiski 1919. aastal esmakordselt tähistada iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril paraadiga Vabaduse väljakul (tollase nimega Peetri platsil). Ilm pealinnas oli päikesepaisteline, kuigi tuuline.
Saksa okupatsioonijärgsest Punaarmee rünnakust, Vabadussõja puhkemisest, selle edasisest käigust, tähtsamatest lahingutest, daatumitest ja meie rahva suutlikkusest tagada iseseisev riik saab täpsema ülevaate Maardu Vaba Aja Keskuse näituse „24. veebruar – inimhinged vaba Eesti Vabariigi eest“ ajajoonelt.
Vabadussõja reaalsus – killud sõdurite mälestustest iseseisva Eesti teekonnal
Vangide söögipoolis Eestimaal
Vangide toidumoon oli Vabadussõja ajal pool naela leiba päevas (ligi 200 grammi), veerandnaela tangu ja 3 solotnikku (ligi 12 grammi) suhkrut. Näljased inimesed sõid pool naela leiba kohe hommikuse tee kõrvale ja olid seejärel päev läbi söömata. Hommikul kaaluti kõigi peale väljaantav leib üksiktükkideks. Kogu vangide pere vaatas leiva lahtilõikamist pealt, et kuhugi ei kukuks ühtegi leivaraasukest kõrvale. Ka lõikamise juures tekkinud väiksed raasukesed korjati kokku. Üksikud tükid kaaluti omatehtud kaalul üheraskusteks, siis pandi nad veelgi ritta ja iga tükike sai omale numbri peale. Algas loterii. Ihaldatud tükiks oli kannikatükk, mis närides kauem vastu pidas ja millel oli paksem koorik. Selle äraütlemata väikese toidukoguse eest pidid vangid suutma veel 8 tundi tööd teha. Kui vangid toidupuuduse peale kommuunavalitsusele kaebasid, vastati sealt lühidalt: „Meie ei saa ise ka rohkem.“
Vangidele väljaantava leiva vastuvõtmiseks ja keedetava supi järele valvamiseks valiti vangide vanem. Vanem sundtöödel ei käinud. Lõunaks ja õhtuks sai ta vangide poolt lisatoiduks kulbitäie suppi ja nimelt põhjast paksemat. Kes ühel päeval oli esimeseks, pidi järgmisel päeval viimane olema, sest esimesed said üldkatlast vähe paksemat suppi. Vanemaks ei tahetud lasta neid, kellel abikaasa kaasas, sest kardeti, et kaasale pannakse katlast rohkem.
Sõjaromantika
Paul Laamanni abikaasa Ella, kes viibis esimesest lahingust peale koos Pauliga soomusrongil, oli 1919. aasta jaanuaris Tartusse sõitnud last vaatama ja viibis seal enamlaste hirmuvalitsuse ajal. Peale Tartu vabastamist sõitis ta hobusega Tartust Viljandi ja pääses sealt rongiga edasi Mõisakülani. Kui ta parajasti edasi-tagasi raudteejaama platvormil jalutas, oodates juhust, et mõne veduri või varustusrongiga Ruhja suunas Pauli soomusrongile tagasi jõuda ja kaasaga peale pikka lahusolekut kohtuda, sõitis ootamatult soomusrong nr 2 koos Pauliga jaama sisse.
Paul astus rongist platvormile, habemesse kasvanud, magamata, pesemata, vedurisuitsust ja tahmast nägu must, seljas mustuse tõttu arusaamatu värviga poolkasukas ja peas koeranahast karvane müts. Ella vaatas Paulile teravalt otsa, aga ei tundnud teda ära ja tahtis rahulikult mööda minna. Tal oli süles Siberist kaasa toodud koer, kes aga oma peremehe kohe ära tundis, sülest maha hüppas, haukus, kargas ja rõõmust vingus. Esimesel silmapilgul Ella ei taibanud, miks koer nii sõbralikult võõra mehe suhtes käitub, ja hakkas koera tagasi kutsuma. Siis ta vaatas Pauli uuesti, seekord väga uurivalt – tundis lõpuks ära.
Sellest päevast peale jäi Ella alatiseks soomusrongile ja tegi kõik lahingud kaasa, seistes kas Pauli kõrval kahuriplatvormil, kui too kahurituld juhtis, või aidates haavatuid, kes rongile toodi. Ka koer tegi kogu Vabadussõja soomusrongil Laamanni perekonnaga kaasa.
Paul Laamann kirjutab oma käsikirjas: “30. juulil 1915 abiellusin sellega, keda olin oma elukaaslaseks valinud juba siis, kui alles koolipingis istusin. Kaks, kel midagi ei olnud peale armastuse, tahtejõu, usu ja lootuse tulevikku, ulatasid teineteisele käed ja tõotasid ühiselt võidelda läbi eluraskuste. Seda tõotust on nad ka ausalt täitnud!“
16-aastane sõdur kogeb esmakordselt enda kõrval lõhkevat granaati
2. jalaväe polgu 8. roodu sidemeheks oli kõigest 16-aastane noor, kes kirjeldab oma käsikirjades esmakordselt kogetud granaadi lõhkemist järgnevalt: „Oli külm ja udune talve hommik. Mind saadeti roodu ülemale viima mingisugust paberit. Läksin paha aimamata otse üle välja omaette laulu jorutades, kui käis esimene suurtüki lask. Mu laul oli kui noaga läbi lõigatud. Ehmatasin sedavõrd, et jäin kohale seisma ega osanud enam midagi peale hakata. Granaat lõhkes minust umbes saja sammu kaugusel. See oli kaugus, mida harilikult sõjas üldse tähele ei panda, sõjas harjunud sõdur ei tee sellest välja ega vaata sinna poolegi. Kuid minule, 16-aastasele poisikesele, kellel polnud õiget aimu ei sõjast ega suurtükitulest, mõjus see niivõrd rabavalt, et jäin seisma ega suutnud minna ei edasi ega tagasi.
Kuna vaenlane oli oma suurtükid seadnud üles meist ainult kilomeetri kaugusel ja talve kerges õhus on 3-tollise lask väga vali, siis arvan nüüd tagantjärele, et ma ehmusin rohkem sellest lasust kui granaadi lõhkemisest, sest lõhkemine ei ole nii kõrvu tungiv kui laskmine. Vähe aja pärast toibusin ja märkasin, et ligidal on küün. Kui mõtlesin, et jooksen õige küüni taha varju, käis teine lask ja mürsk lõhkes otse minu arvatava pelgupaiga, küüni juures. See lask lõi mind nüüd juba „maa küljest” lahti. Hakkasin jooksma nii kuidas suutsin ühe talu poole, kus asus meie rood. Sinna jõudes olid mehed juba kõik oma kohtadel ja ootasid vaenlast. Nähes, et teised ei olnudki nii väga kohkunud, katsusin ka ise rahuneda, mis pikapeale osaliselt vist õnnestus.“
Tsiviilelanike vägitegudest -„Põgenege! Küll ma tema eest hoolitsen…“
Vabadussõjast võttis osa 208 arsti ja 42 asearsti. Sõjategevuse käigus kaotas elu 12 arsti. Arstid pidid tagama sanitaarse olukorra sõjaväeosades ja esmaabi andmise vigastatutele. Neil oli suur ülesanne ka Vabadussõja lõpul ja selle järel tekkinud tüüfuse epideemia likvideerimisel.
Seejuures arstid ei olnud sugugi ainsad inimhingede päästjad. Sõja käigus tegid vägitegusid ka tsiviilelanikud, kes seadsid end ohtu kodumaakaitsjate abistamisel. Eerik Toome kirjeldab oma käsikirjades just sellist juhtumit Vabadussõja ajast.
Meeleheitlikult ragisevad püssid. Õhus vihiseb granaat ja lõhkeb siis tugeva raksatusega mõnikümmend meetrit kiviaiast eemal. Meestel pole aega sellele pöörata tähelepanu, kuna punased lähenevad järjest ja on aeg taganeda. Hetk hiljem kahmab omal rinnust kinni üks sõdur, ta langeb sõjaseltsilise käte vahele. Haavatul niriseb õlast verd õhukesele sügispalitule. Juurde ruttab rühma juhatanud lipnik ja koos kaaslasega üritavad nad haavatut toimetada majade varju.
Viimaks ometi jõuavad mehed talumajade juurde, aga pole aega sealgi haavade sidumiseks, sest vaenlane võib iga hetk jõuda. Hoolimata tihedalt vinguvatest kuulidest jookseb talu vanaperemees õuele, haarab haavatu sülle ja teda toa poole viies hüüab: „Põgenege! Küll ma tema eest..“ Lipnik jookseb peremehe juurde, pistab vanale paki haavasidemetega pihku ja sosistab kiiruga: „Hoolitsege ta eest! Ärge jätke teda vaenlase kätte!“ Vanaperemees on haavatuga juba uksel ja vastab: „Peidan ta ära. Ärge muretsege!”
Juba mõni minut hiljem jooksevad talust mööda punasõdurid. Nende tulevane ööase saabki olema just seal, sest küla oli nüüd nende käes. Punaväelased pidasid imelikuks vanamehe lahkust, ei mõistnud nad, miks too lubab vastastel enda voodil magada ja ise läheb lakka. Peretütar kuulis ülevalt lakast kostvaid hääli ja kiirustas seletama: „Vana seal üleval teeb vist aset. Kogu sõja teine olnud nii närviline, et ööd läbi räägib magades. Vahest karjub ja teeb niisugust mürglit, et kogu pere on öö otsa üleval. Närvid teisel otsas!“ Selliselt sai lakka peidetud ja valust vinguva haavatu karjumist maskeerida vanamehe omapäradeks. Keegi vastastest kontrollima ei tulnud, kas vanamees on lakas tõepoolest üksi või mitte.
Hommikul on vanaperemees aegsasti all lahkuvaid punaväelasi ära saatmas. Nende lahkudes tuuakse haavatu alla, kes on nüüd kogu pererahva hoolitsemisaluseks. Järjekindlalt paraneb sõduri tervis. Aja möödudes, kui Rägaveresse marssisid lõpuks sisse meie väed, sammub neile rõõmsalt vastu juba paranenud sõjakaaslane.
Mõni aeg hiljem külastab talu too samune lipnik, kes omal ajal sõjakaaslase vanamehe hoolde jättis. Vanaperemees näitab talle rõõmsalt kunagiselt hoolealuselt saadud kirja, mis tuli Narva rindelt. Seejärel lausub: „Meie pojalt.“. Silmist valgub tal suuri pisaraid, mis kiiresti vurrudesse kaovad. Peremees pühib varrukaotsaga silmi.
Tänuavaldus
Ajajoonele tagasi vaadates ja käsikirju lugedes saab veenduda, et 24. veebruar on rohkem kui riigipüha. See on meie inimeste püha. Päev, mil tuleb tähistada, meenutada ja mälestada. Päev, mis näitas kaugel 1918. aastal ära, mida meie rahvas suudab.
Iseseisvuse väljakuulutamisele järgnenud Saksa okupatsioon ja Punaarmee rünnak, millest sai alguse Vabadussõda, näitas – meie rahvas ei anna alla. Meie rahvas on väärt oma kodumaad. Hoidkem seda, kaitskem seda nii füüsiliselt kui hingelt. Olge lahked teineteisega, märgake ja aidake kaasmaalasi. Ja mitte ainult.
Näitus „24. veebruar – inimhinged vaba Eesti Vabariigi eest“ valmis paljude muuseumite abiga üle Eesti, kes juhendasid allikate leidmisel. Avaldame tänu Eesti Muuseumide Veebiväravale, Eesti Sõjamuuseumile, Tallinna Linnamuuseumile, Eesti Ajaloomuuseumile, Eesti Rahva Muuseumile, Kehra muuseumile, Maardu Linna Raamatukogule, Saaremaa Sõjaväe Muuseumile, Militaarajaloo pärandi projekti meeskonnale ja Kaitseväe Akadeemia muuseumile.
Tekstis kasutatud käsikirjade allikad: Kööp, A.-L. Tallinna keskhaigla arstid Vabadussõjas. Eesti Arst 2017; 96(11):687–690. ; Kaitseliit. Valikute ees. Pilk kapten Paul Laamanni eluteele. 2008, Tallinn. ; Luts, K. (september, 1937) Pantvangide elust Eesti Töörahva Kõmmuna all. Vabadussõja Tähistel (9), lk 336. ; Jarne, A. Eesti Vabariik 101! Esimene paraad 1919. Kesknädal.
Claudia Robin Andros
Meediaspetsialist
