Pikaajalise ja kohusetundliku töö eest Maardu kohalikus omavalitsuses pälvis Jelena Leks 2010. aastal teenetemärgi
Viiteks:
Jelena Leks töötab alates 2004. aastast Maardu Linnaraamatukogu direktorina.
Põhiharidus – lõpetanud Moskva Põllumajandusülikooli majandusteaduskonna ökonomist-organisaatori erialal.
Eestis läbis ta Tartu Ülikoolis aastase kursuse andragoogika (teadus, mis annab õiguse õpetada täiskasvanuid) erialal.
Õppinud erinevatel raamatukogunduse kursustel.
Jelena, kuna Te olete omandanud majandusalase põhihariduse, teen ettepaneku alustada meie dialoogi küsimusega, miks sai tehtud valik raamatukogu kasuks – on ju raamatukogundus ja majandus väga erinevad tegevusvaldkonnad?
Jah, tõepoolest, mul on magistrikraad majanduses. Töötasin mitu aastat Tallinna Sotsiaal- ja Humanitaarinstituudis majandusteaduskonna prodekaanina, pidasin loenguid majanduslikel teemadel ning juhendasin kursuse- ja diplomitöid. Aga ma tahtsin väga end milleski muus proovile panna. 2004. aastal sain teada, et Maardu linnas on vaba raamatukogu juhataja koht. Kandideerisin ja varsti pärast tööintervjuud kutsuti mind sellele ametikohale. Nüüd olen siin töötanud juba kaheksateist aastat.
Töötades ülikoolis majandusteaduskonna dekaani asetäitjana, tegelesin lisaks õppetööle ka organisatsioonilise tööga. Näiteks: tänu meie suurele tõsisele tööle läbis teaduskond edukalt rahvusvahelise akrediteeringu – kõrgkooli jaoks on see ülioluline. Organisatsioonilise töö kogemus on mulle minu praeguses töös paljuski kasuks tulnud.
Kui ma Maardu Linnaraamatukokku tööle tulin, algasid hoones suured renoveerimistööd, sealhulgas maja fassaadi remont. Pidin juba esimesest päevast alates aktiivselt kaasa lööma. Muidugi olid ehitustööd minu jaoks midagi uut, kuid hinnapakkumiste, kalkulatsioonide ja muude finantsdokumentide taotlemisel ja läbivaatamisel tuli kasuks minu majandusharidus. Olen ka linnavalitsuse spetsialistidelt palju abi saanud.
Teiega suheldes tekib kiiresti veendumus, et Te pole pealiskaudne inimene ja kui hakkate midagi uut tegema, siis võtate seda valdkonda väga tõsiselt ja uurite seda põhjalikult. Tõenäoliselt näitasite ka kooliaastatel üles samasugust innukust?
Koolis õppisin hästi, ilma kolmedeta. Aga perfektsionism ei ole mulle omane. Seetõttu hoiak „peab olema nii ja ainult nii“ – see pole minu jaoks. Nii oli ka minu kooliaastatel: ma ei läinud hinnete pärast hulluks ega tegelenud asjatu tuupimisega. Nii koolis kui ka ülikoolis sain materjalist kiiresti aru, piisas ainult tunnis või loengus hoolega kuulamisest. Enda jaoks otsustasin, et ei tasu elu keeruliseks ajada, kõiges ja alati tuleb teravaid olukordi vältida, otsida ja leida kompromisse.
Teil on õnnestunud leida kuldne kesktee: võtta elu tõsiselt, kuid samal ajal mitte keskenduda ebaõnnestumistele.
See on tõesti nii. Tavaliselt sean endale eesmärgi ja mõtlen olukorra läbi. Ja kui ma näen, et otse minna ei õnnestu, siis valin selle tee, mis võib võtta rohkem aega eesmärgi saavutamiseks või mõne probleemi lahendamiseks. See tähendab, et sean eesmärgi ja lähen selle poole, kuid mitte üle peade ja mitte läbi eneseohverduse, vaid teravatest nurkadest mööda minnes, valides ratsionaalsema tee.
Muidugi, kui ma olen midagi lubanud või kui minult midagi oodatakse, siis ma pean seda kindlasti tegema. Selleks, et kedagi mitte alt vedada, olen valmis isiklikke huvisid teatud määral ohverdama. Vaatan olukorda alati kõrvalt: kuidas tunneb end see, kes minult abi ootab, mis mõju see talle avaldab, kui ma teda alt vean.
Kokkuvõttes on Teil juhi jaoks väga oluline omadus – empaatiavõime. Minu järgmine küsimus puudutab Teie ametikoha eripära. Kas raamatukogu direktori amet on rutiinne või toob iga päev midagi uut?
Iga päev toob midagi uut ja rutiini siin pole. Planeerin oma päeva varahommikul hoolega, kuid tööle jõudes mõistan tavaliselt, et see päev on minu jaoks ette valmistanud uusi, olulisemaid ülesandeid.
Esmapilgul võib jääda mulje, et raamatukogutöö on lihtne üksluine töö: annad raamatu välja, võtad raamatu vastu. Tegelikult tuleb nii mõnigi raamatukokku mitte ainult raamatuid laenutama, vaid ka tema jaoks olulise suhtlemisvõimaluse pärast.
Tuleb välja, et raamatukogu on midagi enamat kui lihtsalt raamatute logistika?
Täpselt nii. Esiteks on see suhtlemine ja seetõttu on iga meie töötaja nagu psühholoog. Ta võib anda juhtnööre ühe või teise teabe otsimiseks, aidata selle või teise probleemi lahendamisel, sest sageli inimesed lihtsalt ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda.
Kas külastajate probleemidel pole raamatukogu tegevusega midagi ühist?
Ei. See võib olla mis tahes isiklik probleem või olukord. Aitame alati hea meelega kõiki, kes meiega ühendust võtavad ning nõustame või pakume võimalusi probleemi lahendamiseks.
See on nagu heade teenete büroo. Aga see pole ju igal pool nii, mitte igas raamatukogus?
Mitte igal pool, aga meil on nii. Võib-olla on see tingitud sellest, et Maardu on väike linn ja meie raamatukoguhoidjad tunnevad oma lugejaid hästi – nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Püüame olla võimalikult kasulikud ja luua raamatukogu, mis sobib kõigile. Näiteks lasteosakonnas on meil mängutuba mänguasjade, lauamängude ja televiisoriga – see on selline hubane nurgake, kus lastel on mõnus aega veeta. Vahel tuleb ette, et emad peavad arsti juurde minema ja siis võivad nad oma lapsed meile jätta. Laps ei ole kuskil külmas, vaid vastupidi, soojas ja valvsa järelevalve all. Kooliealised lapsed saavad tulla raamatukokku kodutöid tegema, seda enam, et kõigil pole kodus arvutit. Kui mõlemad vanemad on hilise ajani tööl, aitame ka kodutööde tegemisel. Muidugi ei juhtu seda kõike iga päev, aga me praktiseerime seda ning kõik meie töötajad on sellisesse vabatahtlikku töösse kaasatud rõõmu ja avatud südamega.
Järeldus tuleb iseenesest: raamatukogus töötab sõbralik, vastutulelik kollektiiv.
Meil on väga hea kollekiiv. Kurtmiseks pole põhjust.
Samuti võib meie tegemistest rääkides lisada, et teeme koostööd oma linna lasteaedade ja koolidega.
Mis on selle koostöö eesmärk?
Tutvustada lastele raamatukogu juba väga varakult, meelitada meie juurde uusi lugejaid. Tõmmata tehnika, telefoni, televiisori ja muu sellise ajastul lapse tähelepanu tehnikalt kõrvale, et ta lihtsalt lehitseks raamatuid, õpiks nende kaudu maailma tundma, harjuks raamatutega, hakkaks paberraamatute vastu huvi tundma. Korraldame seda protsessi nii, et raamatute tundmaõppimine toimuks vabas, pealetükkimata vormis. Pakume võimalust tegeleda loovusega joonistamise, värvimise, aplikatsiooni kaudu. Detsembris korraldame näiteks jõuluteemalisi harivaid üritusi, räägime jõulude tähistamise kommetest eri riikides, koostame mõistatusi, paneme laste jaoks valmis maitsvaid auhindu ja nii edasi.
See on väga oluline missioon – õpetada raamatuid armastama juba varakult, sest väljaspool kooli õppekava ei loe lapsed tänapäeval peaaegu üldse. Mida Teie arvate, miks põlvkond või juba rohkem kui üks põlvkond lapsi peaaegu ei loe raamatuid?
Kõik tuleb perekonnast. Oma tähelepanekute põhjal võin rääkida sageli korduvast situatsioonist: ema ja isa on telefonides ja laps segab vanemaid; talle antakse samuti telefon, arvuti või tahvelarvuti ja laps veedab seal aega.
Kui perekonnas raamatuid ei loeta, siis ei teki ka lapsel sellist harjumust. Muidugi on noori peresid, kes loevad. Sellised inimesed tulevad meie raamatukokku: isa ja ema valivad endale ja lastele raamatuid. Meil on raamatuid igale vanusele, ka kahe-kolmeaastastele väikelastele, et laps saaks pildiraamatutega tutvust teha.
Kogu kasvatus põhineb seega vanemate eeskujul ja mingit võluretsepti siin pole?
Jah, kui vanemad loevad, siis loevad ka lapsed. See, kuidas põlvkond lapsi üles kasvab, sõltub vanematest, nende harjumustest ja elustiilist.
Kui see on kohatu küsimus, siis loomulikult võite mitte vastata: kas Te leiate töölt koju tulles, kus Teil on terve päeva tuhanded raamatud silme ees, aega lugeda?
Ma armastan väga lugeda. Ajaloolised romaanid köidavad mind kõige rohkem. Loen nädalavahetustel ja ka õhtuti. Raamat on minu unerohi. Mul on erinevates tubades virnades raamatuid, see tähendab, et samaaegselt loen erinevaid raamatuid: ühes toas loen ühte teost, teises – teist. Kuigi tõusen hommikul kell viis-kuus, jääb aega alati väheks ja tahaks, et lugemiseks oleks seda rohkem.
Hommikul kell viis üles tõusta? Nii et õhtu lõpeb varakult?
Viimasel ajal lähen hilja magama – enne, kui kõik jalgpallimatšid on ära vaadatud, ma magama ei lähe. Ma armastan jalgpalli, selle huvitavaid mänge, seega on see minu jaoks väga oluline. Mulle meeldib ka hoki ja samuti armastan kergejõustikku vaadata.
Ma ei imesta, kui selgub, et Teil on sportlik taust.
Mul on sportlik minevik: olin võrkpallis meistrikandidaat. Hiljuti sorteerisin fotode ja mälestusesemete kasti ning leidsin oma meistrikandidaadi ja täiskasvanute esimese kategooria tunnistuse.
Seega on selline piiritu armastus spordi vastu täiesti mõistetav. Aga kust pärineb Teie armastus kokanduse vastu?
See armastus pärineb lapsepõlvest. Olime vanema õega väga huvitatud kokandusest. Tookord saime kätte defitsiitse kokaraamatu ja kirjutasime sealt retseptid vihikusse välja.
Minu lapsepõlv möödus Adõgees, kus on väga rikkalik rahvusköök maitsvate roogadega ja hoopis teistsuguse produktide valik kui Eestis.
Või veel. Nagu teada, on toidukultus Kaukaasiale omane.
See on täiesti tõsi. Suhtumine toitu ja selle valmistamisse on täiesti erinev. Muidugi on igal perel oma traditsioonid. Meie Kubani kasakate pere menüüs oli palju toite Ukraina, Vene ja Kaukaasia köögist.
Eestisse elama tulles moderniseerisin mitmeid Eesti roogasid. Näiteks lisan Eesti rahvusroale mulgikapsale erinevaid maitseaineid. Kui oli võimalus saada naturaalset lehmapiima, valmistasin suluguni juustu ja brõnsat. Arvan, et enamik Kaukaasia inimesi teab selle valmistamise tehnoloogiat. Samuti meeldib mulle süüa teha erinevate maailma riikide rahvustoitude retseptide järgi.
Lugejad oleksid Teile tänulikud pidupäeva magustoidu retsepti eest, mida on Teie arvates lihtne valmistada, kuid mis on väga maitsev.
Jagan rõõmuga ühte oma lemmikretseptidest.
Samuti tahaksin Teilt nõu küsida, mida pühade ajal lugeda?
Väga raske on nõu anda, sest see on maitse küsimus. Lasteosakonnas on meil top raamatud, mida soovitame nii vene kui eesti keeles, seega kutsun kõiki, nii täiskasvanuid kui lapsi, meie raamatukokku. Meie töötajad soovitavad, mida lugeda, lähtudes individuaalsetest eelistustest.
Jääb üle soovida Teile ja Teie kolleegidele tänulikke lugejaid. Jätkake oma olulist ja paljuski erakordset lastele raamatute tutvustamise missiooni.
Tänan Teid, Jelena, huvitava vestluse eest ja soovin Teile edu kõigis teie ettevõtmistes!
Linnaraamatukogu direktori argipäev, 2004. aasta
