ERASMUS + haridusprogrammi raames avanes Maardu Gümnaasiumi õpetajatel suurepärane võimalus külastada Itaaliat, tutvuda selle ajaloo ja kultuuriga ning vahetada pedagoogilisi kogemusi oma kolleegidega Itaaliast.
Kõigepealt tutvusime iidse Piacenza linna ajalooga, mille asutasid roomlased 218. aastal eKr. Piacenza linnaplaneering vastab suures osas vanade roomlaste poolt omaksvõetule. Linna keskseks hooneks on tellistest katedraal Lombardia romaani stiilis (1122-1253). Teiste oluliste kirikute seas võib nimetada San Savino katedraali. Üks peamisi vaatamisväärsusi on linnaväljak Piazza Cavalli.
Meie tutvus Itaalia ajalooga jätkus Cremona linnas, mille arhitektuur on ainulaadne. Selles linnas sündis silmapaistev itaalia helilooja Claudio Monteverdi. Cremonale tõid tuntust ka viiulimeistrid Amati, Stradivari ning Guarneri ja Bergonzi perekonna meistrid.
Veel üks avastus meie jaoks oli reis Bobbiosse, iidsesse kuurortlinna Itaalias Emilia-Romagna maakonnas, mis asub Trebbia jõe orus Piacenza lähedal, kõrge mäe Peniche jalamil. Kesklinnas kõrgub kõrge kellatorniga katedraal, mille ehitamist alustati 1075. aastal, kuid mis valmis alles 1463. aastal. Samuti asub seal Püha Columbani (1456 – 1522) basiilika kohalike abtide hauakambritega. Üle Trebbia jõe viib Bobbios 280-meetrine Küürakas sild, mille ajalugu ulatub Vana-Rooma aegadesse.
Loomulikult oli Itaalia reis hea võimalus meie Itaalia kolleegidega tuttavaks saada. Nägime õpetajate ja õpilaste tööd, nende suhtlemist ja koostööd uuest küljest.
Itaalias vahetavad lapsed kooli vähemalt kaks korda. Nad ei tea, mis tunne on istuda 11 aastat ühe klassikaaslasega sama laua taga. Selline lähenemine annab lastele kasuliku oskuse: nad õpivad muutusi mitte kartma ja kohanema uute oludega, mis on väga tore.
Algkool, noorem ja vanem keskaste ei ole lihtsalt erinevad haridusastmed, vaid ka füüsiliselt erinevad hooned, mis pole omavahel kuidagi seotud. Iga astme lõpus sooritavad õpilased eksami, saavad vastavat haridust tõendava diplomi ja liiguvad edasi järgmisele astmele. Koolis õpitakse 13 aastat: viis aastat algkoolis, kolm aastat nooremas keskkooliastmes ja viis aastat vanemas keskkooliastmes. Vanemad otsustavad, millal nende laps kooli läheb. Laps alustab kooliteed reeglina kuueaastaselt. Muide, Itaalia koolides, kui õpilane ei jõua edasi, võib ta rahulikult teiseks aastaks samasse klassi jääda ja kordade arv pole piiratud.
Itaalias on kümnepalline hindamissüsteem, kuid keskmiselt hindavad õpetajad õpilase teadmisi nelja kuni kaheksa palliga. Miks mitte kümnega? Sest ainult professor teab kümne peale, ta on ju õpetaja. Ja selleks, et saada hindeks kümme, pead väga kõvasti pingutama ja näitama midagi erakordset.
Riigis ei ole ühtset kooliaasta algust ja lõppu, igas maakonnas otsustavad koolid ise, millal see algab ja lõpeb. Samuti määravad koolid ise, mis kell tunnid algavad ja kui kaua need kestavad. Ja igal koolil on oma tunniplaan.
Külastasime nelja kooli, mis asuvad samas Piacenza linnas. Vaatamata sellele, et koolid on erinevad ja erineva rahastamisega, on hariduspoliitika siiski sama. Õpilaste suhtumine õppimisesse on väga tähelepanuväärne – nad tõesti saavad aru, miks nad koolis käivad.
Koolilastele soetavad õppematerjalid ja õpikud lapsevanemad ise. Igaühel on oma õpikud, väga värvilised ja väga paksud, seetõttu on paljudel ratastega koolikotid.
Mulle meeldis see, et õpetajad ja lapsed ei kiirusta, vaid teevad kõike mugavas režiimis. Alates esimesest klassist kestavad tunnid 60 minutit. Algkoolis on klassis õpetaja abi, keskastmes määratakse selline abi erivajadusega õpilasele.
Huvitav on ka see, et Itaalia koolilapsed ei käi mööda kabinette. Õpilased ei lahku klassiruumist, et minna näiteks matemaatikatunnist inglise keele tundi. See tähendab, et igal klassil on oma klassiruum ja seal vahetuvad ainult õpetajad. Klassiruumid näevad välja väga tagasihoidlikud ja lihtsad – reeglina valged seinad, ühekohalised pingid, projektor, arvuti ja väga kaasaegne nutitahvel. Nutitahvlid on igas klassiruumis – kõik see lihtsustab õppimist ja muudab õppeprotsessi huvitavamaks. Füüsika- ja keemiaseaduste praktiliseks tundmaõppimiseks on koolides muidugi ka spetsiaalne labor katseteks ja eksperimentideks.
Õpetajad ja lapsed toonitavad pidevalt Itaalia ajalugu, selle kultuuriväärtust, suurepäraseid kunstnike ja muusikuid. Selline lähenemine tekitab igas lapses uhkust oma riigi üle. Ka religioonil on itaallaste elus oluline koht: igas klassis on silmapaistval kohal rist ristilöödud Kristuse kujutisega.
Tundides nägime, kuidas lapsed valmistasid käepäraseid materjale ja vahendeid kasutades endale piraadipeoks maske ja kostüüme. Kõik ettevalmistused selleks sündmuseks põhinesid Itaalia kirjaniku raamatul. Iga laps valis endale kangelase ja mõtles iseseisvalt välja talle kostüümi ja individuaalse rollilahenduse.
Itaallased on valjuhäälsed ja emotsionaalsed. Nende kõnega kaasnevad alati žestid, miimika ja intonatsioon, mistõttu puudub tundides täielik vaikus. Tunnid on väga dünaamilised ja huvitavad. Mäletan inglise keele tundi, kus lapsed osalesid meiega viktoriinis. Tore oli näha rõõmu ja vaimustust iga õige vastuse üle! Kõik eranditult tahtsid võita, kuid samal ajal rõõmustasid lapsed ka klassikaaslaste võitude üle. Õigeid vastuseid saatsid aplaus ja entusiastlikud hüüatused, mis ei rikkunud sugugi distsipliini. Sellised töömeetodid klassiruumis aitavad lastel mitte ainult oma filoloogilisi teadmisi arendada, vaid ka meeskonna moodustada. Peaasi, et õppimine pakuks rahuldust ja õppimisrõõmu.
Itaalia koolide tugispetsialistide töösüsteem erineb Eesti tugisüsteemist. Eesti koolides töötavad spetsialistid igas koolis kohapeal, Itaalias aga töötavad spetsialistid mitmes koolis korraga ja tulevad kohale vastavalt vajadusele, olles kooliseinte vahel ühel-kahel päeval nädalas. Kui linnas on kõrgkool, kus koolitatakse psühholooge ja sotsiaaltöötajaid, siis nendesse õppeasutustesse tuuakse ise lapsi.
Itaalia koolides ei ole väikeklasse erivajadustega lastele ja kõik õpilased õpivad koos. Samal ajal määratakse lapsele tugiisik (teine õpetaja), kelle ülesandeks on lapsega kaasas käia. Õpetaja ja teine õpetaja on staatuselt ja palgatasemelt võrdsed. Teine õpetaja määratakse konkreetsele õpilasele, kuid vajadusel aitab ka õpetajal tundi läbi viia, jälgib distsipliini, aitab õpilastel ülesannetega toime tulla.
Itaalia koolides kasutatakse positiivset motivatsiooni ja õpilase edu kinnitab valjuhäälne heakskiit „Super!“, „Bravissimo!“, hea sõna, õlalepatsutus või pea silitamine. Taktiilset kontakti õpilasega peetakse normaalseks. Õpetaja selgitab samuti põhjust, miks ta madalama hinde pani.
Üldiselt valitseb koolides sõbralik õhkkond ja tundub, et lapsed tunnevad end mugavalt, turvaliselt ning naudivad kooliskäimist.
ERASMUS+ programm on suurepärane võimalus oma õppetegevust ümber mõtestada, sellele uue pilguga vaadata ja inspiratsiooni ammutada. Tänu haridusprogrammile tulevad meie ellu uued inimesed ja ideed, luuakse kontakte edasisteks saavutusteks ja projektideks. See on hea töö- ja elukogemus.
Tatjana Kulakovskaja
Maardu Gümnaasiumi eesti keele õpetaja
