Lugupeetud toimetus!
Ühes Maardu Panoraami numbris avaldati üleskutse linnaelanikele saata oma isiklikke mälestusi rubriigi „Minu perekonna ajalugu Maardu linna ajaloos” jaoks. Mind huvitas see rubriik väga, ja mitte ainult lugejana. Tahaksin selles rubriigis rääkida oma perekonna vanima liikme elust, kelle tööarmastus võib olla teistele vääriliseks eeskujuks.
Minu mehe ema Stefania-Irena Prokopova on minu arvates üks neist, tänu kellele Maardu muutus tööliskülast kauniks linnaks. Küllap mäletavad paljud Maardu vanimad töötajad veel Stefania ammendamatut töökust, millise innukuse ja armastusega ta mis tahes ülesande enda peale võttis ja selle lõpuni viis.
Stefania-Irena Prokopova sündis 1944. aasta juunis Leedus, Klaipeda linna lähedal. Peres kasvas 12 last. Olude sunnil oli ta 1963. aastal sunnitud koos õega Eestisse tööle tulema. Rasketest töö- ja elamistingimustest hoolimata jäi Stefania elama Eestisse Kallavere alevikku, aga tema õde naasis kodumaale. Stefanial tuli Karjääri tänava ühiselamus kitsastes oludes ja kehva toidu peal elada, kuid sealjuures püüdis ta mitte norutada ja leidis alati põhjuseid rõõmuks.
Esmalt sai Stefania tööd Estonfosforiti keemiatehases, tehes lihttöölisena täiesti erinevaid töid, ja samal ajal mängis ta kohaliku klubi Rahvamaja harrastusteatris. Sel ajal tutvus Stefania oma tulevase abikaasaga, kellega elas koos kogu elu, kuni mehe surmani 2013. aastal. Nad elasid sõbralikult ja õnnelikult, tööd tehes ja vaba aega veetes, ning kasvatasid üles kolm last.
Pärast tööd keemiakombinaadis töötas Stefania mõnda aega leivatehases, seejärel Balti Manufaktuuris, kuni seal juhtus õnnetus: tramm paiskus ümber, mille tagajärjel Stefania sattus haiglasse ja oli sunnitud töölt lahkuma.
Mõne aja pärast asus Stefania tööle äsjaavatud lasteaeda nr 131 (praegu Rõõm), kus ootas ees palju tööd, et pärast ehituse lõppu koristada ruume ja valmistada uus asutus ette laste vastuvõtmiseks. Stefania töötas seal kolm aastat söögitädina ja kaheksa aastat koka abina. Samal ajal püüdis ta leida aega, et teostada end mõnel muul alal – näiteks aitasid juuksurialased teadmised tal kodus sõpradele soenguid teha.
Järgmised 12 aastat töötas Stefania restoranis Ranniku (praegu Fortuna). Kuna pere kasvas ja kuidagi oli vaja ära elada, töötas ta põhitöö kõrvalt ka poole kohaga majahoidja ja koristajana. Raske oli sügisel ja eriti talvel, kui olid suured lumesajud ja ülemused nõudsid, et hommikul kella kuueks oleks lumi koristatud, mistõttu Stefania tõusis tööleminekuks sageli kell kolm öösel. Elanikud ei kaevanud kunagi Stefania töö üle, vaid üksnes imetlesid tema töökust ja püüdlikkust. „Sellistelt inimestelt tuleb eeskuju võtta!“ – ütlesid nad.
90ndate alguses asus Stefania tööle ettevõttes OÜ Severo, värbas meeskonna ning temast sai linna heakorra- ja haljastustööde brigadir. Enne seda oli linn pikka aega „järelevalveta”, selle töö eest vastutavaid ametiisikuid ei olnud. Põhjarajoon oli alles äsja ehitatud ja linna tänavad omandasid tasapisi hoolitsetud ilme: ilmusid lillepeenrad ja -klumbid ning uued puud. Peab ütlema, et neil kaugetel aastatel sai palju ära tehtud tavaliste kohalike elanike tööga, kelle selja taga seisis Stefania Prokopova, juhtides oskuslikult asju Maardu haljastuse vallas. Enne pensionile minekut töötas Stefania linnapea G. V. Bõstrovi juhtimisel, aidates iga päev aina kaunimaks muutuvat linna haljastada ja heakorrastada. Vana linnaosa, uus Põhjarajoon, linna kalmistu – kõik sai haljastatud haljastusmeeskonna käe all, kelle eesotsas oli Stefania Prokopova.
Muidugi ei piirdunud kõik üksnes tööga. Perekond Prokopov elas samamoodi nagu paljud tolleaegsed pered – kasvatasid lapsi, veetsid koos nädalavahetusi ja pidupäevi, käisid lastega sageli Tallinnas kontsertidel ja uusaastapidudel ega unustanud ka oma juurviljaaeda. Elu kulges oma rada, jättes märkamatu jälje meie linna ajalukku… Sellegipoolest sai Stefania aastatepikkuse ausa tööga täidetud elutee osakeseks Maardu linna saatusest.
Sellest, kui toona alles väga noor Stefania Leedust Eestisse tuli, on möödunud üle 60 aasta. Viimased 15 aastat on kunagine väsimatu tööinimene nautinud väljateenitud puhkust, jäädes jätkuvalt Maardu linna elanikuks. 25. juunil saab Stefania-Irena 80-aastaseks. Oma juubelit tähistab ta koos lähedaste ja kallite inimestega.
Lugupidamisega
Maardu linna elanik Julia Prokopova
Koka abina lasteaias töötades, jaanuar 1970
Maardu kalmistu rajamine, oktoober 1993
