Maardu Põhikooli direktor Veronika Pirk
Pooleteise kuu pärast lõpeb kooliaasta viimaste koolikellade saatel. Samuti hakkab läbi saama Teie esimene õppeaasta Maardu Põhikooli juhina. Kuidas hindate seda kooliaastat?
Raske aasta, mis oli täis väljakutseid, katsumusi, kuid ka positiivseid hetki. Esimesest päevast peale olen pöördunud kollektiivi poole sõnadega „kallis koolipere”, sest usun, et kõige olulisem ja väärtuslikum ressurss on inimressurss ehk inimesed, kes panustavad oma energiat, teadmisi ja kirge nii laste haridusse kui kooli arengusse. Armastan meie meeskonda ja olen kindel, et kui inimene tunneb end vajaliku ja tähtsana, tunneb end pereliikmena, olgugi et tegemist on kooliperega, siis on ka tema tegevus tulemuslikum. Samas tunnen meeskonna poolt tuge ja kaasaelamist, mis annab piisavalt jõudu ja energiat.
Austatud Veronika, enne koolidirektori ametikohale asumist oli Teil võimalus töötada teistes õppeasutustes ning lühikest aega ka õppealajuhatajana Maardu Põhikoolis. Palun Teil rääkida oma professionaalsest kogemusest ja sellest, mis pani Teid valima keerukat ja üllast õpetaja elukutset? Millised isikuomadused aitasid antud erialal läbi lüüa?
Jah, tõepoolest minu erialane tee hariduses algas ammu enne seda, kui ma Maardu Põhikooli direktori ametikohale asusin. Ilmselt olen oma õpetajakarjääri jooksul läbinud kõik arengu- ja täiustumisfaasid ning seda esimesest astmest alates.
Pärast põhikooli lõpetamist läksin vene keele ja kirjanduse õpetaja nõuandel õppima koolieelse lasteasutuse õpetajaks. Ta ütles, et minu iseloomuomaduste, suhtumise ja töökusega peaks minust saama õpetaja. Kohe pärast kõrgkooli lõpetamist pakuti mulle tööd samas lasteaias, kus ma oma õpetajapraktika sooritasin.
Minu teiseks erialaks oli eesti keele õpetamine. Kasvasin üles kakskeelses keskkonnas ja kultuuriruumis ning armastasin eesti keelt väga. Kui õpingute ajal oli võimalus valida lisaeriala (logopeed või eesti keele õpetaja), siis valisin kõhklemata eesti keele. Asusin tööle nii rühmaõpetaja kui ka eesti keele õpetajana.
Mulle on õppimine alati meeldinud, seetõttu kasutasin ära kõik võimalused enesetäiendamiseks ja hariduse omandamiseks. Kui mu vanem poeg oli kolmeaastane, astusin Tartu Ülikooli Narva kolledžisse erialale eesti keel teise keelena. Astusin ülikooli sisse, olles ühe lapse ema, kuid lõpetasin ülikooliteed olles kolme lapse ema. See oli raske, kuid tänu pere ja lähedaste toele lõpetasin edukalt oma õpingud, omandasin kõrghariduse (eesti keele õpetaja ja koduloo õpetaja diplom) ning asusin tööle õpetaja abina keelekümblusklassis. Hakkasin väga kiiresti tööle eesti keele õpetajana koolis ja lasteaias. Mul oli õnn töötada ühe imelise inimese Jelena Ušakova käe all, kes uskus minusse ja minu võimetesse. Ta esitas mulle väljakutse – hakata õpetama lapsi alates kolmandast eluaastast (aasta enne seda, kui haridusministeerium sellise otsuse tegi). Võtsin selle väljakutse vastu ja juba kuue kuu pärast hinnati minu töö tulemusi maakondlikul konkursil, mille järel sain aasta õpetaja tiitli.
Võtsin hea meelega osa keeleprojektidest, mis eeldasid projekti idee väljatöötamist, projekti kirjutamist, selle elluviimist ja tehtud töö aruandluse tegemist. Edu, tunnustus, kolleegide ja vanemate lugupidamine ning armastus laste vastu andsid mulle jõudu, energiat ja usku, et teen õiget asja, et minu elukutse on vajalik ja oluline.
Mõne aja pärast viis saatus mind kokku Tartu Ülikooli õppejõuga, kes esitas mulle veel ühe väljakutse – astuda ülikooli ja proovida end mõnes teises valdkonnas. Ja taas võtsin väljakutse vastu – lõpetasin aastaga eksternina sotsiaalteaduste, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala, omandades bakalaureusekraadi, seejärel astusin kommunikatsioonijuhtimise magistriõppesse. Samal ajal sain pakkumise panna end proovile õppealajuhatajana. Käisin juhtimiskursustel, töötades samal ajal õppealajuhataja, keelekümblusklassi klassiõpetaja ja aineõpetajana. Pole üllatav, et sellise töökoormusega põlesin läbi. Loobusin kõigest, vahetasin elukohta ja tegin pausi erialases tegevuses, pühendudes oma perekonnale, tervisele ja õpingute lõpetamisele magistrantuuris.
Õppimiskirg ei jätnud mind aga maha ja ma asusin õppima giidiks. Plaanis oli oma tegevusala kardinaalselt muuta, kuid saatus otsustas teisiti… Mõistes, et minu kutsumus on pedagoogika, kolisin Tallinna ja naasin tööle õpetajana. Mõne aja pärast hakkasin töötama mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanutega.
Minu koostöö Maardu Põhikooliga sai alguse viis aastat tagasi, mil hakkasin läbi viima eesti keele kursusi eksamiks valmistumiseks. Tuleb tunnistada, et endine direktor Vassili Muhhin tegi kooli ja õpilaste hüvanguks palju, leides lisaressursse ja võimalusi kooli arendamiseks ning koolimajas koduse mugavuse loomiseks. Just kodutunne ja suhtlemine Maardu Põhikoolis töötavate imeliste inimestega köitsid mind ning kaks aastat tagasi asusin koolis tööle õppealajuhatajana ja aasta hiljem direktorina, jäädes samas ka eesti keele õpetajaks.
Rääkides isikuomadustest, mis aitasid mul oma erialal läbi lüüa, siis tõstaksin esile kannatlikkust, empaatiat, organiseerimis- ja suhtlemisoskust. Õpetaja peab suutma kuulata ja mõista igat õpilast, luua toetavat ja inspireerivat õhkkonda klassis ja koolis tervikuna. Samuti on probleemide edukaks lahendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks oluline omada organiseerimise ja meeskonnatöö oskusi. Maardu Põhikoolis õppealajuhatajana töötamise kogemus andis mulle väärtuslikke teadmisi ja kogemusi kooliprotsesside juhtimise ning õpetajaskonna ja õpilastega suhtlemise kohta. See kogemus oli oluline samm minu teekonnal direktori ametikohale.
Maardu Gümnaasiumi direktorilt küsiti hiljutises intervjuus õpetajaameti prestiižikuse, selle eriala vastu huvi langemise põhjuste ja selle huvi taaselustamise võimaluste kohta. Arvan, et olete tuttav oma kolleegi arvamusega. Lähtudes oma isiklikust kogemusest, kuidas vastaksite Teie küsimustele, mis on seotud selle olulise õpetajaameti teemaga? Millisena näete selle eriala tulevikku?
Nõustun kolleegi arvamusega, et õpetaja töö ei ole kerge ja tööd on palju. Seejuures palk ei ole vastavuses ajakulu ning füüsilise ja emotsionaalse pingega, mis võib omakorda noori sellest ametist eemale peletada. Nii nagu Kaider Vardja, usun ka mina, et valitsuse poliitika õpetajahariduse vallas peab muutuma ja õpetajate palgad peavad muutuma väärikaks.
Õpetajakutse prestiiž sõltub paljudest teguritest, sealhulgas sotsiaalsest tunnustusest, materiaalsetest hüvedest, töötingimustest ning ühiskonna ja institutsioonide toetuse tasemest. Mõnel juhul võib ühiskonna tunnustuse ja toetuse puudumine viia selle elukutse tähtsuse alahindamiseni. Usun siiski, et õpetajaameti tulevik võib olla paljulubav. Selle saavutamiseks on oluline astuda samme õpetajate töötingimuste parandamiseks, nende staatuse ja materiaalse tasu tõstmiseks, samuti nende professionaalse arengu ja koolituste toetamiseks. Sama oluline on noorte ja andekate inimeste aktiivne õpetajaametisse meelitamine, pakkudes neile võimalusi karjääriks ja eneseteostuseks. Usun, et õpetajaamet on nõutud ja peetud oluliseks ka edaspidi, sest see on ühiskonna arengu ja uute põlvkondade hariduse aluseks. Tuleb teha tööd õpetajate töötingimuste ja stiimulite parandamiseks, et tagada neile piisav tunnustus ja võimalusi professionaalseks arenguks.
Me elame kiiresti muutuvas maailmas, kus sõna otseses mõttes muutub kõik, sealhulgas teabe hankimise viis, ühiskonna vajadused, väärtused ja vaated haridusele. Muutunud on ka õpetaja roll tänapäeva koolis. Millised isikuomadused peaksid Teie arvates olema tänapäeva õpetajal, et olla oma erialases tegevuses edukas?
Tänapäeva maailmas peavad õpetajal olema mitmekülgsed isikuomadused. Ta peab suutma kiiresti kohaneda muutuvate tingimuste ja õpilaste vajadustega. Oluline on, et õpetaja oleks empaatiline ja mõistev, oskaks kuulata ja mõista oma õpilaste vajadusi ja tundeid. Tänapäeva õpetaja peab kahtlemata olema uuendusmeelne ja loov, suutma rakendada oma õpetamispraktikas uusi meetodeid ja tehnoloogiaid. Ja loomulikult ei saa kuidagi läbi ilma erialase kompetentsi ning õppimis- ja arenemisvalmiduseta. Samuti pean oluliseks suhtlemis- ja koostööoskusi. Kes veel, kui mitte õpetaja, suudab inspireerida ja motiveerida oma õpilasi edu ja arengut saavutama?
Haridusreform. Koolide kohandamine reformi tingimustega on seotud tohutute raskustega. Millega on Maardu Põhikool seni silmitsi seisnud? Mida teeb kool reformi tingimuste täitmiseks? Millised raskused ootavad ilmtingimata ees? Kui positiivselt näete selle raske ülesande lahendamist ja kas õpilaste vanematel on põhjust muretsemiseks?
Haridusreform on tõeliselt keeruline ja mitmetahuline protsess, mis on täis raskusi ja väljakutseid. Muidugi meie kool, nagu ka enamik vene õppekeelega Eesti koole, seisab silmitsi mitmete raskuste ja probleemidega. Kuid ei saa öelda, et meile seatud ülesandeid ei oleks võimalik lahendada. Kõik on võimalik, kui on olemas tahe. Mõne probleemi lahendamine nõuab lihtsalt rohkem aega ja vaeva. Jällegi nõustun oma kolleegi Kaider Vardjaga, lisaks pean tunnistama, et see on minu elupõhimõte: kes tõesti tahab – otsib võimalusi ja kes ei taha – otsib põhjendusi ja õigustusi.
Reformi tingimuste täitmiseks võtab meie kool ette mitmeid samme: tegeleme aktiivselt õppekavade ja programmide uuendamisega; pakume õpetajatele erialast koolitust ja võimalusel toetame eesti keele õppimist; päris paljud meie õpetajad õpivad praegu keelekursustel keelt, et omandada vajalik kvalifikatsioon ja jätkata tööd kodukoolis; parandame õpitingimusi ja loome toetavat hariduskeskkonda kõigile meie koolipere liikmetele.
Kõigist nendest pingutustest hoolimata seisame siiski silmitsi raskustega, näiteks ressursside, eelkõige materiaalsete ressursside, ebapiisavusega. Kuid ma näen tulevikku lootusrikkalt ja püüan ka oma kolleege motiveerida. Muidugi on rasked ajad ees, aga tahaks loota, et koos tuleme toime, läbides selle tee ilma tõsiste kaotusteta, sest iga õpetaja on meie majas väärtuslik ja tähtis. Olles vastu võtnud väljakutse minna üle eesti õppekeelele, lahendame kõik keerulised probleemid.
Mis puudutab õpilaste vanemaid, siis loomulikult võivad nad olla mures reformiprotsessis kooli ees seisvate muutuste ja väljakutsete pärast. Siiski on oluline rõhutada, et kool teeb kõik endast oleneva, et pakkuda nende lastele kvaliteetset haridust ja positiivset õpikeskkonda. Tagasiside ja avatud dialoog kooli ja lapsevanemate vahel võivad aidata lahendada esilekerkivaid küsimusi või muresid.
Rääkige palun, miks paljud lapsevanemad eelistavad oma lapsi õppima panna just Maardu Põhikooli, kuigi Maardu linnas on õppimiseks teisigi alternatiive. Jagage oma plaane kooli edasiseks arenguks.
Maardu Põhikoolil on mitmeid eeliseid, mis muudavad selle atraktiivseks valikuks paljudele lapsevanematele. Meie kool, püüdes pakkuda kvaliteetset haridust, keskendub mitte ainult akadeemilistele teadmistele, vaid ka õpilaste isikuomaduste ja oskuste arendamisele. Osaleme üle-eestilistes projektides KiVa, KIK ja Roheline Kool. Toetame iga lapse isiksuse mitmekülgset arengut, pakkudes laia valikut lisatunde, huviringe ja üritusi. Pikapäeva rühmades saavad lapsed õppida sellistes huviringides nagu „Lõbus pläkk”, „Kirjanduslik lugemine”, „Avastamine”, „Teater algab…” jne. Meie koolis on kogenud ja vastutulelik õpetajaskond, kes on valmis igale õpilasele pakkuma maksimaalset tuge ja abi. Loome sõbraliku ja turvalise keskkonna, kus õpilased tunnevad end mugavalt ja saavad vabalt oma potentsiaali realiseerida. Peaaegu igal paralleelil on meil väikeklassid, milles õpivad lapsed, keda suunab sinna õppima kooliväline konsultatsioonirühm Rajaleidja ning lisaks on olemas ka toimetulekuklass, kus õppetööd korraldatakse vastavalt kaasava hariduse põhimõtetele. Samuti on oluline, et uuendame pidevalt oma õppevahendeid ja kasutame õppeprotsessis tänapäevaseid tehnoloogiaid.
Mis puutub tulevikuplaanidesse, siis meie kool on pühendunud hariduse kvaliteedi edasisele parandamisele ja õpilaste arenguks veelgi soodsama keskkonna loomisele. Plaanime arendada klassivälist tegevust, tegeleme kooliaia ja õuesõppeala loomisega kooliõuele, püüame integreerida uusi tehnoloogiaid ja õppemeetodeid ning täiustada kooli infrastruktuuri, et tagada parimaid õppetingimusi ja arenguvõimalusi igale lapsele.
Arvan, et meie lugejad mõistavad, et selle taga peitub nii kooli juhtkonna kui ka kogu kooli kollektiivi tohutu töö. Veronika, mis on koolijuhi ametis kõige raskem? Millega peate leppima, teades, et seda ei saa muuta?
Kõige raskem on erinevate ülesannete ja kohustuste tasakaalustamine. Koolijuht peab juhtima õpetajaid, administratiivtöötajaid ja muust kooli personalist koosnevat kollektiivi. See hõlmab konfliktide lahendamist, töötajate motiveerimist, tõhusa suhtluse tagamist ja palju muud. Koolijuht puutub sageli kokku erinevate ootuste ja nõudmistega vanemate, avalikkuse ja haridusasutuste poolt. Siin on oluline oskus tõhusalt suhelda ja töötada erinevate inimrühmadega. Samal ajal on vaja rangelt järgida seadusi ja eeskirju, mis on seotud õppeprotsessi, ohutuse, tervishoiu ja muude koolitegevuse aspektidega. Kooli pideva arengu tagamine, uute õppemeetodite ja -tehnoloogiate juurutamine, kohanemine ühiskonna ja haridussüsteemi muutuvate nõudmistega – see kõik esitab samuti olulisi väljakutseid. Aga minu kui humanitaarsuuna inimese ja filoloogi, mitte finantsisti või majandusteadlase, üks raskemaid ülesandeid ja kohustusi on kooli eelarve haldamine. Ressursside jaotamine ja rahalise jätkusuutlikkuse tagamine on keerulised väljakutsed, eriti tingimustes, kus rahalised vahendid on piiratud. Üks aspekt, millega koolijuhid sageli leppima peavad, on piiratud inimressurss. Vaatamata pingutustele ei ole alati võimalik hankida vajalikke ressursse kõigi plaanide ja ideede elluviimiseks. See eeldab juhilt oskust seada ülesandeid tähtsuse järjekorras ja leida keerulistes olukordades optimaalseid lahendusi.
Kahtlemata tähendab Teie ametikoht ja üldse töö koolis suurt vastutust ja sellest tulenevalt ka märkimisväärset pinget ja stressi. Kuidas Teil õnnestub meelerahu säilitada? Millised huvid ja hobid rikastavad Teie elu?
Hingelise tasakaalu säilitamine on koolijuhina tõepoolest väga oluline, eriti arvestades selle ametikohaga kaasnevat suurt vastutust ja stressi. Minu jaoks on väga tähtsad perekond ning lähedaste ja kallite inimestega koos veedetud aeg. Alates selle õppeaasta algusest on muutunud mitte ainult minu ametialane, vaid ka isiklik staatus – esimest korda elus sai minust imearmsa lapselapse vanaema. Muutused minu staatuses toimusid ühenädalase vahega. Kolm last ja lapselaps on minu hingelise tasakaalu ja rõõmu- ning inspiratsiooniallikad! Üritan seada piirid töö ja eraelu vahel, et vältida ülekoormust ja läbipõlemist. Mul on hobid ja huvid, mis aitavad lõõgastuda ja nautida aega väljaspool tööd: reisimine, jalutuskäigud mere ääres, fotograafia, loovus (mulle meeldib maalida), psühholoogia, tantsimine, jalutamine. Leian viise pingest vabanemiseks ja tean, kuidas hankida vajalikku energiat, et saaksin seda ka teistega jagada. Samuti on oluline toetavate inimeste võrgustik, kellega saab oma mõtteid ja tundeid jagada, olgu selleks kolleegid, sõbrad või perekond. Kuid perekond on esikohal! Püüame leida aega ühiseks tegevuseks ning luua sooja ja toetava õhkkonna.
Teie vastusest järgmisele küsimusele võib saada praktiline nõuanne hõivatud vanematele, kellel pole piisavalt aega oma lastega täisväärtuslikult suhelda. Jagage, kuidas leidsite jõudu ja võimalusi ühendada õppimist, koolis töötamist ja oma laste kasvatamist?
See on tõesti väljakutse, kuid kõik on võimalik, kui organiseerite oma aega õigesti. Oluline on luua selge töö- ja perekohustuste ajakava, et jaotada optimaalselt aega töö ja pere vahel. Arvan, et kõik, ka väga hõivatud lapsevanemad, leiavad oma kiires graafikus aega, et helistada ja küsida, kuidas lapsel läheb ja millises meeleolus ta parasjagu on; suudavad pärast pikka töö- või koolipäeva leida 15-20 minutit, et lapsega silmast-silma suhelda; saavad eraldada aega ühisteks üritusteks või ühisteks väljasõitudeks nädalavahetuseti. Kordan veel kord: kes tahab – otsib võimalusi, mitte õigustusi.
Kui tõesti aega napib, ei tasu alahinnata teid ümbritsevate inimeste (lähedaste, sugulaste, sõprade) tuge. Kui minu lapsed kasvasid, püüdsin enda äraolekul nende aega organiseerida nii, et nad ei oleks mitte lihtsalt hõivatud, vaid millestki tõeliselt haaratud ja samas ka areneksid. Näiteks minu vanem poeg tegeles ujumisega ja käis kunstikoolis, noorem poeg tegeles aastaid professionaalse peotantsuga ja joonistas, mu tütar käis muusikakoolis ning osales aktiivselt oma kooli ja klassi elus. Oluline on mõista, et alati pole vaja just rohkem lastele aega pühendada, vaid pigem tuleb luua kvaliteetseid hetki koos olles.
Intervjuu avaldamine ajalehe lehekülgedel annab võimaluse pöörduda meie lugejate, sealhulgas õpilaste vanemate poole. Mida soovitaksite suurele lastevanemate kogukonnale, millist nõu annaksite?
Tahaksin pöörduda vanemate poole, et toonitada oma laste elus ja hariduses aktiivse osalemise olulisust. Oluline on veeta ühiselt aega oma lastega, suhelda, esitada neile küsimusi, tunda huvi nende mõtete ja tunnete vastu ning osaleda nende kooli- ja koolivälises elus. Tasub soodustada lapse õpihuvi, luua tingimusi iseseisvaks õppimiseks ja arenguks ning rääkida lugupidavalt õpetajatest. Tihtipeale võib lugupidamatu suhtumine õpetajasse olla täiskasvanute köögis toimunud vestluse pealtkuulamise tagajärg. Meie õpetajad on alati avatud dialoogile ning sõbraliku suhtlusega suudame leida kompromissi ja lahendada palju probleeme. Nõuanne lapsevanematele – teha aktiivset koostööd õpetajate ja kooli juhtkonnaga; osaleda lastevanemate koosolekutel, kooliüritustel ja kooliprojektides, et toetada oma last ning toetada tema individuaalseid vajadusi, huve ja võimeid; olge paindlik ja kannatlik, aidates lapsel kasvada ja areneda omas tempos.
Tänan Teid siira vestluse eest, mis võimaldas Teid tundma õppida mitte ainult kui oma ala professionaali, vaid kui tugevat, erakordset ja andekat inimest! Tänan Teid põhjalike vastuste ja nõuannete eest! Edu Teile kõikides ettevõtmistes!
Suur tänu intervjuu ja huvitavate küsimuste eest, mis aitasid taas keskenduda kõige olulisemale ja veenduda meeskonnatöö tähtsuses, samuti kuulata ennast ja öelda julgelt – kõik saab korda, koos saame hakkama!
„Lavendliväli“. Veronika armastab lavendlivärvi ja lavendlit ennast. Et lemmikvärvid silmalerõõmu pakuksid ja suve meenutaksid, maalis ta õhtuti peale tööd õlivärvidega seda kaunist maastikumaali.
