Maardu Gümnaasiumi direktor Kaider Vardja
Foto autor: Maardu Gümnaasiumi 12. b klassi õpilane Veronika Djomina
Lugupeetud Kaider, Teie professionaalne tutvumine kooliga algas väga ammu, siis kui Te esimest korda astusite üle klassiruumi lävepaku algaja õpetaja rollis. Kuidas jäi meelde Teie esimene õpetajatöö kogemus? Miks valisite õpetaja ameti? Mis või kes mõjutas Teie ametivalikut?
Kooli läksin tööle juba 1986. aastal, kohe pärast keskkooli lõpetamist. Siis tuli ajateenistus, mille järel asusin õppima ülikooli. Kõrgkooli lõpetasin 1994. aastal – seega tänavu täitub mul 30 tööaastat kõrgkooli lõpetamisest alates.
Alustasin oma tööteed matemaatika, füüsika ja tööõpetuse õpetajana. Noor inimene ei karda midagi: mul oli tolle aja kohta suur koormus ja ühtlasi piisav sissetulek. Kui teenisin aega sõjaväes, hoidsid kolleegid minuga ühendust ja ootasid mind kooli tagasi. Mulle on jäänud oma esimesest töökohast väga head mälestused, meil oli tore ja ühtehoidev kollektiiv. Eks töötamine enne kõrgkooli mõjutas edaspidise ameti valimist, kuigi õppima läksin hoopis eesti keelt ja kirjandust. Tollal arvasin, et tahan ikkagi teha nn tubast tööd. Samas leidsin, et õpetajatöö ei lõpe kunagi – õpetajaid on alati vaja. Selles ma ei eksinud. Olen oma suguvõsa uurinud ja teada saanud, et mitmed mu esivanemad on olnud õpetajad ja koolijuhid. Juba lapsepõlves meeldis mulle väga lugeda, võin julgelt öelda, et mul on päris suur lugemus. Siit siis mu erialavalik.
Suure kahetsusega võib tõdeda, et õpetaja ameti maine on jäänud kaugesse minevikku. Mis Te arvate, miks üks maailma kõige tähtsamaid ameteid on muutunud mitte nii ahvatlevaks ja aktuaalseks tänapäeva ühiskonnas? Mida tuleks ette võtta, et taas luua huvi selle mitmekülgselt erilise ameti suhtes?
Õpetaja on alati olnud maa sool, see amet oli ja on praegugi prestiižne. Tegelikult suhtutakse ka tänapäeval õpetajatesse austavalt ja lugupidamisega. Palju sõltub eeskätt inimesest endast, õpitust ja kogemustest. Õpetaja töö pole kerge ja tööd on palju, aga see on kogu aeg nõnda olnud. See aga võib noored eemale peletada. Vahest seetõttu pole õpetajaamet tänapäeval kõige populaarsem.
Küll aga peab riigi õpetajahariduse poliitika muutuma ja õpetajate palk peab olema korralik. Kõrgkooli lõpetanud noor inimene, kes alustab oma iseseisvat elu, ei saa praeguse palgaga pangast laenu. Inimene ei saa keskenduda põhitööle, ta peab olude sunnil tegema lisatööd. Töö- ja olmeprobleemid kuhjuvad, inimene põleb läbi. Tundub ka, et tänapäeva õpetajahariduses pööratakse vähe tähelepanu ainemetoodikale, ainealaseid täienduskoolitusi peaaegu enam pole. Muret teeb, et rõhk on hakanud aineõpetuselt nihkuma muudele sisenditele.
Kas on võimalik, et kadunud huvi selle ameti suhtes on seotud sellega, et ühiskond on muutunud? Ka meie eelistused, väärtushinnangud ja ideaalid, mille alusel meid üles kasvatati, on muutunud? Professionaalsete õpetajate puudus on üsna tõsine probleem üle kogu Eesti. Millisel määral on see probleem mõjutanud Maardu Gümnaasiumit?
Ühiskond on tõepoolest muutunud, vähe usaldatakse kooli, professionaale. Kõik justkui oskavad õpetada ja teavad õppinud pedagoogidest rohkem. Järjest raskem on leida kooli õpetajaid, õpetajate puudus hõlmab kogu Eestit. Maardugi pole erand. Alustasime aegsasti uute õpetajate otsinguid, et sügisel saaks uut õppeaastat täies koosseisus alustada. Õpetajate palk pole ainus stiimul, koha valikul osutub määravaks lisatöö hulk. Õpetajad ei streikinud ainult palga pärast, vaid järjest kasvanud tasustamata lisatöö pärast. See on üleriigiline probleem. Klassides on erineva tausta ja eripäraga lapsed, õpetaja peab jõudma kõikideni, kaasama kõiki. Teisalt on tunni pikkus 45 minutit, üldtööaeg 35 tundi. Täiskoormusega töötav õpetaja ei jõua selle ajaga oma tööd ära teha. Üldtööaja jooksul peab jõudma anda 24 ainetundi, teha järeleaitamistunde ja konsultatsioone, täita erinevat dokumentatsiooni (nt iseloomustused, ainekavad, tööplaanid), tunde ette valmistada, õpilaste töid parandada, teha klassijuhatajatööd, pidada arenguvestlusi, osaleda koosolekutel jpm. Mida aga ühiskond näeb? Nähakse põhiliselt seda, et õpetajal on 56 päeva puhkust ja võrreldes mitme teise ametiga parem palk. Avalikus arvamuses kipub tagaplaanile jääma, et õpetaja on õppinud viis aastat kõrgkoolis, ta on professionaal, tippspetsialist, oma ala meister.
Samas saan tõdeda, et Maardu õpilaste vanemad on väga mõistvad, nad usaldavad ja toetavad kooli ning õpetajaid. Selle üle on mul väga hea meel.
Eestis toimuva haridusreformi taustal, kui vene õppekeelega koolid lähevad üle eestikeelsele õppele, milles seisneb kõige suurem raskus Maardu Gümnaasiumi jaoks? Kuidas kool organiseeris õpetajatele abi eesti keele omandamisel? Millised on Teie prognoosid ees seisvate ja möödapäästmatute raskuste suhtes, näiteks võimalus säilitada haridus kõrgel tasemel?
Üleminek eestikeelsele õppele on väljakutseterohke, kuid hetkel meil väga suuri raskusi pole, oleme selleks valmis. Kool on teinud varem ettevalmistusi, mitmetes klassides õpetatakse-õpitakse juba praegu aineid eesti keeles. Tulemused kõnelevad enda eest, näiteks laia matemaatika riigieksami tulemused olid kõrged. Laia matemaatikat õpitakse meil eesti keeles.
Meie õpetajad õpivad kursustel usinalt eesti keelt. Nüüd avanes võimalus keelerändele minekuks, st õpetaja läheb kolmeks nädalaks eestikeelsesse kooli ja hakkab keelementori toel õpetama sealseid klasse. Praegu on meil keelerändel kaks õpetajat, üks Põlvas ja teine Kuressaares. Tagasiside näitab, et selline keeleõppe meetod on motiveeriv ja tõhus. Väga suure huviga oodatakse meil kultuuriloolisi õppereise Eestimaal, kuhu oleme kaasanud kogu töötajaskonna. Meie koolis on väga tublid, töökad ja õpihimulised õpetajad ning töötajad. Mul on tõesti hea meel meie kooli kollektiivi üle. Me ei taha kellestki ilma jääda, püüame leida erisuguseid keeleõppe võimalusi, püüame kolleege kõigiti motiveerida ja toetada. Ja ilma liialdamata võin öelda, et minu praegune lähim meeskond on läbi aegade parim, kes mul on olnud: tegus, ühtehoidev, üksteist toetav, samu väärtusi jagav. Sellise meeskonnaga on võimalik mägesid liigutada.
Olen kogu oma tegevuses püüdnud järgida mõtet, et see, kes ei taha teha, leiab põhjendusi/vabandusi, kes tahab teha, leiab võimalusi. Usun, et (peaaegu) alati on probleemi lahendamiseks vähemalt kolm võimalust. Igast kordaminekust, aga ka ebaõnnestumisest saab midagi õppida – sageli on tegu vaatepunkti küsimusega. Minu kui koolijuhi ja õpetaja jaoks on olulised inimlikkus ja tööarmastus.
Siis kui Te olite õppealajuhataja, arvestades teisi tähtsaid algatatud eestvedamisi, õnnestus Teil algatada ja organiseerida palju välismaiseid õppereise. Belgia, Prantsusmaa ja Itaalia olid avatud mitmest küljest Maardu Gümnaasiumi õpilastele ja õpetajatele. Maardu ajalehe lugejad on mitmeid kordi tutvunud õpilaste inspireerivate tagasisidedega sõitudest ja õpetajate huvitatavate artiklitega. Selgitage, milles seisneb õpetlik roll rahvusvaheliste kogemuste puhul? Kuivõrd tähtis on see haridusprotsessi jaoks? (Eeldan, et Teie vastuses hakkab juttu olema õpilaste silmaringi laienemisest ja pedagoogide teadmiste täiendamisest).
Oleme alati tahtnud õpilastele ja õpetajatele tutvustada erinevaid võimalusi õppimiseks ning uute teadmiste omandamiseks. Samas oleme loonud võimalusi, et leida selleks lisaraha. Õppekava võimaldab koolis teha projektitööd, lõimides eri õppeained ja vanuseastmed. 2019. aastal alustasime koolis üleeuroopaliste õppekasvatustöö-arenduslike projektidega. Meie taotletud kolm Erasmus+ projekti said rahastuse, tänu nendele saime lisaraha üle 130 000 euro, mis on Eesti mastaabis tähelepanuväärne summa. Lisaks oleme saanud suurte õpilasgruppidega käia Euroscolal Strasbourgis ja õpetajatega Brüsselis. Need õppereisid on võimaldunud tutvuda Euroopa Parlamendi ja Euroopa kolleegide tööga, osaleda täienduskoolitustel Euroopa riikides. Tänu nendele oleme oma õppekavva teinud mitmeid muudatusi, avanud uusi valikkursusi ja huviringe. Meie kooli on külastanud õpetajad ja õpilased Ungarist, Itaaliast, Prantsusmaalt, Hispaaniast ning Leedust. Õpetajatel ja õpilastel on olnud võimalik üksteisega tutvuda, jagada kogemusi, debateerida. Rahvusvaheline koostöö tähendab mõistagi silmaringi laiendamist ning uute pädevuste ehk teadmiste, oskuste ja hoiakute omandamist, kuid selle tähtsus õppeprotsessis on suurem – see on laiapõhjalise hariduse osa, mis aitab tagada tulevikus eluga toimetuleku. Haridust on vaja selleks, et inimese elu oleks mõtestatum, et ta tuleks elus paremini toime. Võime mõelda, et kõiki teadmisi ei lähe hilisemas elus vaja. See võib tõsi olla, kuid vaja läheb seda, mis omandati neid teadmisi omandades ja toimib alateadlikult: oskus selgelt mõelda ja väljenduda, olulist ebaolulisest eristada, oma seisukohti põhjendada, muutustega kohaneda, elu- ja looduskeskkonda väärtustada jne. Haridust ei ole võimalik ülehinnata.
Olete koostanud õppekirjandust ja kogumikke. Olete 28 õpiku, kogumiku esitrüki kaasautor, lisaks olete kirjutanud ühe mõtteloo. Mida on see töö Teile pakkunud?
Õppekirjanduse koostamist alustasin koos heade kaasautoritega juba 1995. aastal. See on olnud päris pikk ja huvitav protsess, mis on suunanud õppeprotsessi vaatama hoopis teistmoodi pilguga. Õppekirjanduse koostamisel olen pidanud end täiendama metoodikas ja lugema palju uudiskirjandust. Olen olnud koolitaja mitmetel täienduskoolitustel. Järge ootab luulekogu, samuti olen alustanud mälestuste kirjutamist, kuid töö kõrvalt ei jää palju aega kirjutamiseks. Õpilased on mõnikord küsinud, et kas ma olen ka kirjanik. Kirjanik ma pole. Olen lihtsalt õpetaja ja koolijuht, kes vahepeal midagi muud teeb. See midagi-muud-tegemine tähendab mulle hobisid. Raamatut „Vana Maja lugu“ olen tutvustanud Lätis, Türgis, Itaalias, Luksemburgis, Saksamaal ja muidugi Eestis. See mõttelugu kujutab Eestimaa väärtuste helgust ja nukrust, näiteks kodutunne ja selle kaotamine, maal elamine, linnastumine, inimeseks olemine. Need on aegumatud teemad, mis puudutavad paljusid inimesi.
Nii mu põhitöö kui ka hobid on aidanud mul mõtestada, kes ma olen ja kuhu olen teel – inimeksistentsi põhiküsimusi. Mulle on olulised kolm põhimõtet: kõige olulisem on pere; hoida loodust ja kõike, mis selle sees; ei saa õnnelikuks üle teiste minnes.
Tänan Teid intervjuu eest!
Maardu Gümnaasiumi koolipere Taevaskojas 2023. aastal
Pilt: Kaider Vardja isiklikust arhiivist
