Reis Kambodžasse 2023. aasta märtsis. Juta hiiglasliku puu taustal, mille juured põimuvad ümber iidsete varemete.
Soov ligimest aidata saab muidugi tulla vaid puhtast südamest – südamest, milles pole kohta isekusele. Kuid mitte igaühe süda ei kaja headusest. Seetõttu on levinud arvamus, et lahkusest on saanud igand ja osavõtlikke inimesi, kes on valmis teisi aitama, pole peaaegu enam olemas. On see nii?
Mõni päev tagasi oli mul õnn tutvuda Juta Suurmetsaga, kelle lahke süda on alati avatud – ta aitab pikemalt mõtlemata kõiki, kellega oma eluteel kohtub ja kellele tema lahke osavõtlikkus võib olla oluline. Sealjuures peab Juta ise seda täiesti loomulikuks, uskudes siiralt, et peaaegu kõik käituvad nii ja vaid vähesed jäävad kõrvale.
Juta elab Muugal. Tema suhtlusringkond on väga suur, mis pole sugugi üllatav – Juta on seltsiv inimene. Ta on energiline, julge ja avatud – kusjuures mitte ainult suhtlemiseks, vaid mis tahes elulisteks väljakutseteks. Teisisõnu, Juta saab kõigega hakkama. Tundub, et ta tuleb toime kõikide eluolukordadega. Ta on positiivne inimene, kes ei noruta ja kes tajub kõiki probleeme kui võimalust ennast tõestada. Kõik algab fraasist: „Noh, tee ometi midagi!“
Selles, et Jutaga koos olla on tõeliselt lihtne ja meeldiv, veendusin ise. Tema maja läve ületades unustasin kohe, et tutvusime vaid loetud minutid tagasi. Meie vestlus venis märkamatult mõnele tunnile ja mulle tundus, et olen Jutat tundnud terve elu.
Rõõmsameelne pensionär
„Ma olen elurõõmus pensionär“, – nii määratleb end Juta ise, kinnitades väidet rõõmsa naeruga. Ja tõepoolest, Juta on rõõmsameelne ja optimistlik. Vaatamata pensionäri staatusele jõuab ta tegeleda paljude asjadega. Veenduge ise – Jutal ja tema abikaasal on hoolt vajav kodu, kaks armsat lemmiklooma ning hoolitsetud krunt puude, põõsaste ja suure kasvuhoonega. Sellest aga energilisele Jutale ei piisa. Mõned aastad tagasi otsustas ta kätt proovida ka ettevõtjana, avades taimekasvatus- ja aiandusteenuseid pakkuva ettevõtte.
Jutal on majandusalane kõrgharidus. Viimaseks töökohaks oli Politsei- ja Piirivalveamet, kus Juta tegeles logistika küsimustega. Enne pensionile jäämist otsustas ta õppida uut eriala ning asus 62-aastaselt Luua Metsanduskooli maastikuehitust õppima.
„Mõtlesin, et see on aiatöödeks vajalik,” põhjendab Juta oma õpihimu. „Loomulikult oli mul teadmisi ja kogemusi loodusmajanduse küsimustes, kuid tahtsin neid täiendada ja diplomiga kinnitada.“ Nii saavutas kursuse vanim õpilane kolm aastat hiljem oma eesmärgi ja suundus edasi, saavutusel peatumata, oma teadmisi täiendama taimekaitse kursustele.
Armastatud Muuga
Juta on näinud Muuga suvilapiirkonna arengut selle sünnist kuni tänaseni: «Näinud ära mättase vana merepõhja, mida krundisaajad muutma ja harima hakkasid; näinud pisikeste nn putkade sündi, mida oli vaja tööriistade hoidmiseks ja seejärel ka pisikeste 20 m2 suvilate tekkeks.” Nüüdseks on ta rõõmus, et linnakorteris elatud 50 aastat on selja taha jäetud ja Muuga suvilakrundist saanud viljaka maa, viljapuude ja paljude lilledega aed ning kodu.
Paljud tema naabrid on algusest saati käinud sama teed ja praeguseks on eelmine põlvkond, kes maaharimise põhiraskust kandis, küll kadunud, kuid lapsed ja lapselapsed on valinud kodu ehituseks just Muuga. Naabritega on suheldud kõik need aastad – vajadusel aidatud üksteist, jagatud ühiseid rõõme ja muresid, peetud sünnipäevi ja matuseid…
Hetkega tõuseb kiirete liigutustega Juta jalule ja lahkub laua tagant, et naasta 60.-70. aastate fotoalbumiga, mis näitab selgelt suvila ehitamise ajalugu. Lisaks kerkivale suvilale on peaaegu igal leheküljel pildid väikesest Jutast ja tema emast.
Nagu selgub, suvila kujunes kohtumispaigaks. Esmalt olid külalisteks ema-isa sõbrad ja töökaaslased, seejärel muutus ka Juta ise magnetiks kõigile, kes temaga suhelda soovisid ja tema abi vajasid.
Muugaks saamine
Enne kui Muugal tekkis selts ja internet, mis soodustasid suhtlemist, suhtlesid naabrid üle aia ja ka tänaval kohtudes. Ühisteks jututeemadeks olid lillekasvatus või koerakasvatuse probleem. Probleemid olid kõigil ühised. Elanike ühistööna loodi elektrisüsteem ja veesaamiseks võeti ette puurkaevu rajamine, siis ei pidanud joogivett enam linnast kohale vedama. Nii ongi Juta rõõmustanud kõigi muutuste ja arengute üle (vesi ja elekter, veetrass ja kanalisatsioon, tänavavalgustus ja tänavakatte tekkimine) kuna ta on kaasa aidanud ühe linnaosa sünnile ja selle tänapäevase ilme kujunemisele.
Märkamine, et keegi vajab abi, on Jutat alati saatnud. Aastaid tagasi vajas vee toomisel ja apteegis käimisel abi üksi vanaproua. Oli ka teisigi, kes vanaprouat abistasid – keegi aitas partidele vett vedada ja keegi pakkus liikumisraskuse korral transporti. Seda kõike kuni proua enam insuldi tõttu üksi toime ei tulnud ja linnavalitsuse sotsiaalosakond ta hooldekodusse paigutas.
Sinnakanti sattudes külastas Juta ikka prouat, viies külakostiks puuvilju või aiast lilli. Mõne aasta pärast teatas hooldekodu Jutale vanaproua lahkumisest, siis lepiti sotsiaalosakonnaga kokku, et matusekorralduse võtab Juta oma õlgadele. Nii saigi vanaproua väärika ärasaatmise – hauda katsid naabrite ja sõprade toodud lilled.
Juta teeb kevadeti ringkäiku surnuaias, viies hauale lilli ja korrastades seda. Antud tegevust selgitab Juta sõnadega: „Tal pole ju kedagi.“
Aja möödudes on ikka osutunud, et keegi vajab abi ja vahel ka nõu. Ühest aastakümne tagusest lillede vahetuse tehingust ja õpetuse saamisest rodode kasvatamisel on välja kasvanud sõprussuhe, mis vanemaks jäädes on nõudnud ka abistamist ja nõu nüüd juba vastupidises suunas. On selge, et vanuse lähenedes 90-le on vaja abi, et selles nutitelefonide ja internetiajastul ellu jääda. Tore on kui teil on paar maja edasi naaber, kellele võib igal ajal helistada, paluda abi transpordiga, kraavi trimmerdamisega või mingi tehnilise probleemi lahendamisega. Juta ütlebki: „Me elame ju nii lähedal, eriti kui probleem on käes, tekivad mingid tehnilised olukorrad, näiteks, elektriga või on neil vaja abi muru niitmisel, siis meie abikaasaga lähme appi.“
Vahel aitab elus edasi liikuda ka lihtsalt suhtlus, kas koosistutud aeg kasvuhoones pingil juttu ajades või pool tundi telefonis lihtsalt uudiseid ja muresid jagades. Vanemate inimeste jaoks on väga oluline kuulda küsimust: „Kuidas läheb?“, „Kuidas su tervis on?“, „Mida arst ütles?“. Lõppude lõpuks peab igaühel olema keegi, kes temast hoolib. Jutu lõpus kuuleb Juta vahel tänusõnu: „Mul on nii hea meel, et sa helistasid.“
Saad vastu seda, mida annad
Üks Juta paljudest sõpradest vajab tema abi igal kevadel Hiiumaa suvekoju kolimise korraldamisel. Juta võtab igal kevadel järelkäruga auto, aitab sõbrannal asju laadida ja viib ta Hiiumaale. Miks? „Ma ei tea,“ ütleb Juta. „Ta lihtsalt vajab minu abi.“
Ühel päeval vajas Juta ise abi (ka head haldjad vajavad vahel abi) – kaheks nädalaks ära sõites palus ta sõbrannal oma majas elada, sest koerad ja tomatiistikud vajasid hoolt. Sõbranna tuli appi, kuid ütles: „Mis sa arvad, kas ma saaksin sulle ära öelda?“ Lõpuks läks kõik suurepäraselt, Juta ja tema abikaasa sõitsid puhkama, istikud said kastetud, koerad jalutasid rõõmsalt Muugal ringi oma perenaise ammuse sõbrannaga, kes omakorda nautis Muuga ilu – kõik olid õnnelikud. „Nii see elus on,“ võtab Juta kokku. „Sa saad alati vastu seda, mida annad.“
Kes siis, kui mitte mina?
„Nüüd olen võtnud endale kohustuse aidata Ukraina sõjapõgenikke,“ jätkab Juta oma lugu. Eelmisel kevadel sõitis Juta tütar koos perega pikemale puhkusele, maja jäi tühjaks ning Juta kutsus kaks noort ema kolme lapsega, kes elasid laevas, mõneks ajaks tütre majja elama. Paari kuu või veidi enama aja möödudes naasis üks naistest kodumaale ja teisele leidis Juta Tallinnas sobiva korteri, kus ei olnud vaja üüri maksta, vaid katta ainult kommunaalkulud.
Suhtlemine jätkub tänaseni: Juta viib noort naist ja tema poega ekskursioonidele, jalutab nendega mere ääres, kutsub Muugale külla. Oma osavõtlikust selgitab Juta sellega, et need inimesed vajavad tuge: „Kes siis, kui mitte mina? Inimesed on võõral maal, nad vajavad abi ja suhtlusringkonda, et mitte tunda end üksikuna. Sedasama on eestlased kogenud, need kogemused on meil mälus, edasi antud vanavanemalt ja vanematelt, nende mälestustega on minu põlvkond kasvanud…“
Seiklused kaugest noorusest
Selleks, et Juta iseloomu pisut tundma õppida, teen ettepaneku tutvuda huvitava episoodiga tema noorpõlvest.
Kui Juta õppis instituudis teisel kursusel, luges ta Lennart Meri raamatut „Virmaliste väraval“, mis on kirjutatud pärast reisi Tšukotkale. Loetust saadud muljed köitsid Jutat sedavõrd, et ta otsustas kindlalt seda ebatavalist maad oma silmadega näha.
Jättes kooli, sest eriala valik ei olnud väga õige, ostis ta koos sõbrannaga piletid Magadani. Jõudnud enda arvates eksootilisele Tšukotkale, hankisid tüdrukud ekspeditsiooni juhtide kontaktid ja suundusid tööle geoloogilisele ekspeditsioonile Bilibino linnakesesse. Eksootika, mis oli täis raskusi ja karmi kliimat, toredaid inimesi ja keelt, mida vaevu osati, kestis umbes kaks aastat. Suvel käidi ekspeditsioonidel ja talvel ehitati kohalikku aatomielektrijaama.
Pikka aega pärast Eestisse naasmist jätkus side ekspeditsioonil olnud geoloogidega, kuid siis kontaktid katkesid. Sellega aga lugu ei lõppenud.
Eesti televisioonis oli mõni aasta tagasi eetris saatesari meie ajakirjanike reisidest Tšukotka karmidesse piirkondadesse. Ühes loos rääkis Valeri-nimeline meesterahvas, kes kostitas Eesti külalisi õhtusöögiga Bilibinos, et 1976. aastal oli nende ekspeditsioonil Eestist pärit tütarlaps Juta.
Juta seda saadet ei vaadanud, kuid tuttavad hakkasid talle pärast seda saadet helistama. Tänu suhtlusvõrgustike võimalustele õnnestus paari päevaga leida filmi looja ja saada ka Valeri kontakt. Tema kaudu leiti teiste, praegu Austraalias töötavate geoloogide kontaktid ja taastati sidemed vanade sõpradega.
Kui Lennart Meri sai 75-aastaseks, teatati raadios, et president võtab oma kodus õnnitlusi vastu. Seda sõnumit kuuldes, ostis Juta suure kommikarbi ja läks presidenti juubeli puhul õnnitlema. „Andsin talle kommikarbi üle ja ütlesin, et 1976. aastal lahkusin pärast tema raamatu lugemist instituudist ja läksin enda jaoks Tšukotkat avastama,“ rääkis Juta.
Muide, hiljem, kui Juta Tšukotkalt naasis, läks ta instituuti tagasi ja asus õppima majandust, lõpetades oma õpingud edukalt.
Kõige tähtsamast
Aeg lendas mööda märkamatult, kuid ma ei tahtnud Juta juurest üldse lahkuda. Lõpuks küsisin, mis on tema jaoks elus kõige tähtsam. „Kõige tähtsam on tervis,“ vastas Juta mulle kõhklematult. „Mitte ainult minu, vaid ka minu lähedaste ja mind ümbritsevate inimeste tervis. See on väga oluline, sest tervis annab energiat.“
Energiat on vaja selleks, et asjad sujuks ja et seda teistele inimestele edasi anda ning vastutasuks rõõmu saada – nii selgitas Juta mulle seda inimlikku õnne ahelat. Juta rääkis ka oma elureeglist, mida ta soovitab kõigil järgida: „Arvan, et kõike tuleb teha südamest ja rõõmuga ning elada tuleb nüüd ja kohe, sest kui me elu edasi lükkame, siis võib-olla homme meid enam ei ole. Peame nautima tänast päeva, tundma elust rõõmu sellisena nagu see on.“
Vabatahtlike selitsiliste projekti piirkondliku koordianaatori kommentaar
Põhjuse Juta kaasamiseks ei andnud see, et ta juba iseseisvalt kedagi abistab, vaid võimalus saada osa seltsilistele projektis ette nähtud motivatsioonipaketist: infost, koolitustest, üritustest, koostöövõrgustikust, kuhu tänaseks on liitunud juba ca 500 seltsilist üle Eesti. Kuuluvus koordinaatorite loodud ja arendatavasse võrgustikku on väga praktiline ning ühtlasi aitab ennetada seltsiliste läbipõlemist.
Koordinaatori üks olulisemaid rolle on seltsiliste arengu toetamine. Näen kui suurt ja praktilist kasu saavad seltsilised vastastikusest suhtlemisest alates ideede vahetusest kuni nende koos teostamiseni. Sünergia, mis koostöös tekib, innustab ning toob samade väärtustega inimestes esile nende parima.
Ukraina sõjapõgenike kaht peret aidates saab Juta aidata kaasa inimlikkuse säilimisele iga inimese hinges.
Marion Bobkov
Foto perekonnaalbumist. Juta mängib kaheksa-aastaselt Muugal esimese suvila ees nukuga
