Inna Rose: „Projektis seltsilisena osalemine pakub mulle tõelist rõõmu“

Inna Rose koos oma koduste lemmikutega

Meie tutvumine Inna Rosega leidis aset tema ilusas majas, Maardu linna kõige maalilisemas osas. Õues jooksis mulle vastu suur koer ja lasi sõbralikult saba liputades mu perenaise loal majja sisse.

Intervjuud võõraste inimestega panevad alati pisut närveerima, kuid muretsemine oli asjatu, sest sel märtsihommikul olid kõik eranditult väga sõbralikud: perenaise truu sõber, kes külalist rõõmsalt tervitas, hubane maja, mis soodustas pikka ja meeldivat vestlust, ning loomulikult Inna Rose ise, lahke ja naeratav Muuga linnaosa elanik, kellele on tõeliseks õnneks vaja seda, et teised oleksid õnnelikumad.

Inna, juba Teiega suhtlemise esimestel minutitel võib oletada, et Teie elu on korraldatud kõige paremal viisil. Seetõttu tekib täiesti põhjendatult küsimus: kuidas ja miks tekkis Teil vajadus vabatahtliku tegevuse järele?

Olen juba pensionil ja minu lapsed on ammu suureks kasvanud. Aastate jooksul olen saavutanud palju, nii suures spordis kui ka äris. Võib öelda, et mu elu on olnud täisväärtuslik.

Lapsepõlvest alates tegelesin tippspordiga – üle kümne aasta kuulusin Nõukogude Liidu koondisse, tulles kolmekordseks maailmameistriks laskmises. Lõpetasin oma sportlasekarjääri pärast Barcelona olümpiamängudel osalemist. Tänu spordile sain palju riiklikke toetusi, inimeste abi ja kõike sellega seonduvat. Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et on aeg inimestele tagasi anda ehk teisisõnu teha midagi kasulikku teiste heaks. Ja võimalus selleks avanes.

Mõni aeg tagasi sain tuttavaks Muuga kogukonna ja Marion Bobokoviga, kes on projekti „Vabatahtlik seltsiline“ piirkondlik koordinaator. Marion kutsus mind projektiga liituma ja ma olin kohe nõus.

Juba varasest lapsepõlvest alates on mulle meeldinud elatanud inimestega suhtlemine. Veetsin palju aega oma vanaemaga, kes oli üle üheksakümne aasta vana. Mäletan, et mu ema töötas palju ning ma suhtlesin vanaemaga sageli ja mõnuga: mulle meeldis temaga koos jalutada, ühiselt millegagi tegeleda, tema lugusid kuulata. Vanaema hoolitses minu eest ja me olime temaga väga lähedased.

Eaka pereliikme eest hoolitsemise või hooldamise kogemus mul puudub – kahjuks suri minu ema üsna noorelt. Küll aga olen tuttav nende perede probleemidega, kus on eakaid sugulasi – minu sõbrannad elavad koos oma emadega, kelle vanus on tublisti üle üheksakümne. Teatavasti vajavad nii auväärses eas inimesed alati abi ja tuge. Mis puutub minu sõbrannadesse, siis nad on head tütred ja aitavad kõiges oma eakaid vanemaid, kuigi see pole lihtne.

Pärast Marioni ettepanekut abistamisprogrammiga liituda tegin enda jaoks otsuse, et võiksin aidata mis tahes peret, kelle hoole all on eakas ema. Selline perekond leiti: noor naine, kellel on lapsed, töö ja eakas ema. Antud juhul on eakal emal kerge dementsus ja ta vajab hoolt ning tähelepanu.

Te otsustasite võtta enda peale suurt koormust ja vastutust aidata võõraid inimesi?

Muidugi on see minu jaoks teatud kohustus ja vastutus, kuid mitte koormus. Ma ütleksin, et koos vastutuse võtmisega sain kindlustunde, et mind vajatakse. See, mida ma kodus teen (majapidamistööd ja kohustused majas või aias), on minu enda jaoks, kuid ma tahaksin ka kellelegi teisele rõõmu valmistada. Seltsilisena projektis osalemine pakub mulle tõelist rõõmu ja on hea kogemus.

Pean ütlema, et mulle ei ole see esimene kogemus ühiskondlikult kasulikus ettevõtmises osaleda. Mitu aastat järjest kogusin raha vähihaigete abistamise fondi – seisin annetuskastiga. Nüüd on selles fondis piisavalt abilisi, mistõttu otsustasin, et pean edasi liikuma, proovima end milleski muus kasulikus rakendada. Siis, koroonaviiruse pandeemia puhkedes, hakkasin häirekeskuse telefonil vabatahtlikuks – vastasin lugematutele koroonaviiruse olukorra pärast mures olnud inimeste kõnedele ja nõustasin vaktsineerimisküsimustes.

Ealise psühholoogiaga tegelevad psühholoogid leiavad, et vanuse kasvades väärtustavad inimesed privaatsust üha enam: ei taheta luua uusi tutvusi, ei taheta suhelda vanade tuttavatega, eemaldutakse isegi sugulastest. Teie puhul on kõik just vastupidi – vajadus elava suhtlemise, uute tutvuste, uute kogemuste omandamise järele ja soov olla kasulik.

Kui rääkida minu tegevusest seltsilisena, siis see pole ainult suhtlemine, vaid peamine on vajadus rõõmu pakkuda. Näen, et teen inimesele midagi head ja see omakorda valmistab mulle rõõmu.

Loomulikult on igal seltsilisel oma individuaalne lugu ja omad põhjused, miks eakate või erivajadustega inimeste seltsiliseks on hakatud. Näiteks mõned vabatahtlikud seltsilised on ise üksikud. Neil on töö, aga pärast tööd – palju vaba aega. On vaja kellegagi jalutada, suhelda ja ilmselt on üksindus peamine põhjus, miks nad otsustasid seltsiliseks hakata.

Minu lugu on teistsugune. Mul on pere (mees ja täiskasvanud lapsed), mul on sõbrad ja oma tutvus- ja huviringkond, aga samas ka vajadus kedagi aidata. Muidugi, kui oleks vaja mõnda oma sõbrannat aidata, siis teeksin seda hea meelega.

Kui tihti Te selle perega kohtute ja kuidas on suhtlemine üles ehitatud?

Kohtumiste sagedus sõltub minu võimalustest. Umbes kord nädalas. Kui naine, kelle juures käin, elaks Muugal, siis ehk toimuks neid kohtumisi sagedamini, kuid ta elab Viimsis ja edasi-tagasi sõit võtab aega.

Lähen kohtumistele alati hea meelega. Me kõnnime ja räägime. Teatud põhjustel piirduvad meie kohtumised ainult jalutuskäikude ja suhtlemisega, aga kui tema tervis lubaks, siis võiksime koos käia kontsertidel, kinos, teatris või näitustel. Teised seltsilised käivad oma hoolealustega näiteks kohvikus. Kujutage ette – kõrges eas inimene, kes ei suuda iseseisvalt kaugele minna, aga kohvikusse tahaks. Siin on seltsilise abi asendamatu – inimene naudib nii kohvikus käimist kui ka huvitavat suhtlemist seltsilisega.

Seltsiliste tegevus on mitmekesine: jalutuskäigud, suhtlemine, näputöö, joonistamine, teater, kino jne. Keegi otsustab aidata naabruses elavat üksikut vanurit, keegi abistab oma sõpra, kelle elustiil on haiguse tõttu muutunud, keegi aitab hooldekodus viibivaid vanureid. Tegelikult on inimesi, kes ootavad elavat suhtlust, väga palju.

Inna, miks Te just selle pere valisite? Või oli see Teie koordinaatori valik?

See oli koordinaatori ettepanek. Piirkondlik koordinaator tegutseb korraga mitmes omavalitsuses. Minu proua elab naabervallas Viimsis, kus teda koordinaatorile soovitas vallavalitsusest määratud töötaja. Koostöös iga partneromavalitsusega koordineerib Marion kogukondadest abivajajate ja seltsiliste leidmist ning viib lähestikku elavaid inimesi omavahel kokku. Näiteks Viimsis on koostöövõrgustikku kaasatud ka perearstikeskused, kus vahendatakse seltsiliste projekti infot ka peredele, kellel seltsilisest tuge võiks olla.

Peale seda kui tütar mõistis, et talle ja emale oleks seltsilisest palju abi, pöördus tütar abi sooviga koordinaatori poole.

Milline oli esimene kord? Te tulite ja ütlesite: „Tere, ma olen vabatahtlik-seltsiline. Kuidas ma saan teile abiks olla?

Kindlasti mitte sel viisil. Saime tuttavaks tema tütre kaudu, kes tutvustas mulle oma eakat ema. Tutvumise hetk on väga tundlik teema. Pakkusin oma suhtlust, veendes eakat daami, et jalutuskäike ja suhtlemist vajan mina, mitte tema – see oli omamoodi palve mulle seltsi pakkuda. Muidugi ei olnud see nii lihtne. Kuid ma räägin oma juhtumist ja teistel seltsilistel võib kõik teisiti kujuneda, sest iga juhtum on individuaalne. Tänu edukalt läinud tutvumisele on eaka daami tütrel võimalus kord nädalas „puhkust saada” ja ka lastega puhkama minna – enne seda polnud tal kolm aastat sellist võimalust olnud.

Kui mitte kohe, siis kas Teie hoolealusel tekkis Teie vastu usaldus?

Jah, muidugi. Keeruline tutvumise etapp on jäänud kaugele selja taha. Meie privaatsetel kohtumistel jagab ta minuga oma mõtteid, mälestusi, usaldab mulle oma isiklikud lood, mis meie vahele jäävad. Lisaks nimetab ta mind nüüd oma sõbrannaks.

Palun rääkige mulle, millised on Teie tunded pärast kohtumisi? Kas on väsimust, emotsionaalset kurnatust?

Muidugi tekitab suhtlemine mitte päris terve inimesega teatud pinget, aga kui kõik on õigesti korraldatud, kui ma olen kohtumist planeerinud, olen selleks emotsionaalselt valmis ja lähen sellele rõõmuga, siis väsimust ei teki. Saate aru, see pole töö, kuhu ma peaksin igas olukorras minema. Kui tunnen, et ei suuda täna ega homme minna, siis annan lihtsalt teada ja lepin kohtumise kokku mugavamal ajal. Siis ma lähen enda jaoks sobival ajal ja parimas tujus.

Lisaks on ju ka telefoni teel suhtlemine. Telefonivestluste teema ei piirdu ainult ilma üle arutlemisega või täna ja eile tehtud asjade loetlemisega. Need on omamoodi arendavad vestlused, kus tehakse ettepanek midagi meenutada, näiteks lapsepõlvest. See on oluline, sest isegi telefoniga rääkimine aitab inimesel mitte tunda end üksildasena.

Millised omadused peaksid Teie arvates vabatahtlikul seltsilisel olema?

Esiteks peab ta olema tolerantne ja võimeline inimesi armastama. Kui keegi endas neid omadusi ei leia, võib olla keeruline teise inimesega ühise keele leidmisel.

Kuidas seda tegevust võiks määratleda? Kas seda saab tööks nimetada?

Ma ei nimetaks seda tööks. Pigem on see kohustus ühiskonna ees, aga mitte töö, kuna seltsiline saab sellest suhtlemisest sama palju, kui annab. Täpselt nagu kingituste tegemisega: kinkija kogeb sama rõõmu kui kingi saaja. Nii et mina nimetaksin seltsilise tegevust mitte tööks, vaid hingeheaduse ilmutamiseks.

Mida soovitaksite neile, kes kavatsevad vabatahtlikuks hakata?

Muuga kogukonnas tegutseb koordinaatori eestvedamisel juba terve meeskond seltsilisi, kes abistamisse soovivad panustada. Kui keegi selle teema peale mõtleb, siis võtke meiega julgelt ühendust. Et omandada tööks vajalikke oskusi, näiteks emotsionaalse läbipõlemise vältimiseks, pakub projekt seltsilistele mitmeid väga häid ja vajalikke koolitusi suhtlemise, vaimse tervise jt teemadel.

Kaaluge oma võimalusi, mina julgustan igaüht end proovile panema, sest võin öelda, et seltsilisena tunneb iga inimene end vajaliku ja hinnatuna.

Arvestada tasub ka sellega, et perekonna välist abi vajavaid inimesi, kas siis üksi elavaid eakaid või erivajadustega inimesi, on ühiskonnas palju. Samas, näiteks linnalistes kogukondades, on selliseid inimesi väga raske ka üles leida, sest puudub oskus abi küsida. Tegelikkuses vajab igas vanuses inimene tuge ja tähelepanu, nii et palun märgake enda ümber selliseid inimesi. Püüdke neid millegagi aidata, andke neist teada linnavalitsuse sotsiaalosakonda või Muuga seltsiliste meeskonnale.

Inna, tänan Teid intervjuu ja külalislahkuse eest ning soovin Teile südamest rõõmu Teie lahkes, omakasupüüdmatus ettevõtmises!