Pildi autor: Eve Sepp
Marion Bobkov
Kogukonnakeskuse Muuker eestvedaja, projektijuht
Muuga on teel. Endisest nõukogudeaegsest suvilapiirkonnast on saanud valglinnastunud Tallinna eeslinn – koht, kus eksisteerivad kõrvuti omapärane aedlinnamiljöö, võsa vahelt avanevad raudteerööpad ning suur tööstus. Kuid millist Muugat vajame ja tahame me kohapeal elavate inimestena? Sellele küsimusele otsivad vastust näituse autorid, fotograaf Eve Sepp ja kirjanik Jan Kaus, kes avaüritusel kaasa räägivad. Fotonäitus ja vestlusring „Vaadates Muugat“ avatakse Muuga Lasteaia võrkaial 26. septembril kell 15.00.
Näituse juured ulatuvad 2024. aastasse, mil tulevase Muukri eellane, Muuga Aiaakadeemia, algatas kohaliku kogukonna, Maardu linna juhtide ja tunnustatud ekspertide osalusel Muuga ruumiloome võimaluste arutelu. Eesmärk oli laduda vundament ühisloomele, mille kaudu nihutada raame ja ruume, sealhulgas mõtteruume. Paikkondlik identiteet ja Muuga elanikud on olemuslikult seotud – just siit saab alguse iga inimese kodukoha tunne. Eeslinnastumisest ja kiirest ruumilisest arengust hoolimata kerkib iga päevaga üles põhimõtteline küsimus: millises keskkonnas me elada tahame ja kuhu kuuluda soovime? Tänaseks võime Muugat pidada nii valglinnastunud Tallinna eeslinnaks kui ka Maardu tagatoaks, kuid elanike identiteet ja kodukoha tunne saavad alguse just siinsamas kohapeal.
Alljärgnev on ülevaade tänavuse Muuga kohvikutepäeva aiaakadeemia vestlusringis arutatust. Lisaks näituse eestvedajatele Jan Kausile ja Eve Sepale kutsusin arutelusse ka Triin Ojari, kes arhitektuuriajaloolasena on uurinud suvilaperioodi arhitektuuri ja sellega kaasnevat. Olgu öeldud, et näitus on osa teekonnast, millega MTÜ Muuga Kogukonnakeskus Muuker ärgitab kohalikke elanikke kaasa rääkima oma elukeskkonna tuleviku kujundamisel. Publikule olid vaatamiseks välja pandud ka mõned trükisoojad fotod, mille abil oli teemasse hea sulanduda nii siinkirjutajal kui ka aiaakadeemia publikul.
Inimtühjad tänavad ja kaduv ruum
Muugal elav fotograaf Eve Sepp jäädvustas pooleteise aasta jooksul Muuga vaateid, meeleolusid ja muutuvat nägu. Tulemuseks on visuaalne kaardistus paigast, mis on korraga tühi ja võimalusterohke, tööstuslik ja looduslik, kuid säilitanud omanäolise aedlinna identiteedi. Nende ringkäikude tulemusel sündis omapärane visuaalne dokumentatsioon Muuga praegusest hetkest. „Oma pildistamisringide jooksul kohtasin Muugal autosid, kuid peaaegu mitte kunagi inimesi,“ tõdes fotograaf aiaakadeemia vestlusringis, viidates Muuga muutumisele omamoodi inimtühjaks transiidiruumiks, kus potentsiaali on rohkem kui otsest suhtlust.
Kirjanik ja endine Muuga elanik Jan Kaus rõhutab, et selline kaardistamine toimub viimasel minutil. „Muugal on kindlasti vaja ruumi kaardistada, sest paari aasta pärast seda ruumi, mis täna on, enam sellisena ei eksisteeri,“ selgitab Kaus. Tema sõnul elab aedlinn praegu üle suurt ruumilist ja mentaalset muutust.
Muugat ümbritseb tuntud tööstuslik kolmnurk – Iru elektrijaam, Muuga sadam ja endine keemiakombinaat. Ometi on piirkonnas midagi unikaalset. „Muuga on oaas keset tööstuslikku kõrbe. Kui mina oleksin linnapea, võtaksin Muuga kaitse alla kui erilise ääreala, mis pole päris linn ega maa. Siin on ootamatut avarust ja võimalust saada teistmoodi linnakogemus,“ räägib Kaus, tuues näiteks oma lemmikkoha Kaali teel, kus võsast välja astudes satub jalutaja ootamatult raudteeliipritele – see on märk tsivilisatsioonist sümbioosis looduse ja avarusega, mida tavaline linnaruum reeglina ei paku.
Kogukond ei teki iseenesest, seda „kõnnitakse omaks“
Arhitektuuriajaloolane Triin Ojari, kes on uurinud Eesti suvilakooperatiivide perioodi arhitektuuri ja selle sotsiaalset tausta, meenutab, et nõukogudeaegsetes aianduskooperatiivides toimis omamoodi kogukondlike suhete ja hüvede jaotuvuse võrgustik. Tänapäeval on asustusstruktuur hajutatum ning uut tüüpi kogukonnavaim vajab teadlikku kasvatamist.
„Kogukonna ühtsus ja vaim ei teki iseenesest,“ rõhutab Ojari. „Muuga on tugeva identiteediga aedlinn, mis piirneb tervele Eestile ajalooliselt oluliste alade ja sümbolitega, nagu näiteks Iru linnamägi. Muugal on säilinud ruumipotentsiaal ja võimalus sihitult kulgemiseks. Kui inimesed hakkavad koos tegutsema ja käima kooskäimiskohtades nagu Muuker, hakkavad asjad juhtuma. Inimene justkui kõnnib maastiku endale omaseks.“
Näitus Muuga Lasteaia võrkaial ongi kutsung kõigile elanikele: tulla, vaadata, märgata ja alustada seda „endale omaks kõndimise“ teekonda. Sest see, milliseks kujuneb Muuga homme, sõltub suuresti sellest, kuidas me teda täna vaatame. Osalemine on kõigile tasuta, publikuks ootame kõiki piirkonna elanikke ja Muuga kui kodukoha ruumiloome huvilisi. Näituse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ning näitus jääb avatuks kuni 31. oktoobrini.
Pildi autor: Eve Sepp
