Eduard Tee
Maardu Kultuuri- ja Infokeskuse direktori asetäitja
Juulis tähistas Maardu oma 46. aastapäeva. Linna jaoks on see noorusaeg, kuid paljude tema praeguste elanike jaoks tähendab see tervet täiskasvanuelu. Mõned neist olid selle koha loomise juures ja mäletavad esimeste linnaosade rajamist. Linnapäev on suurepärane võimalus kohtuda nendega, kes ehitasid esimesed elamud, ja nendega, kes alles alustavad oma teekonda siin. See on tõeliselt ühendav pidu igas vanuses inimestele Maardu suure piirkonna kõikidest nurkadest.
Sel aastal kestsid pidustused kaks päeva ja üritusi oli igale maitsele. Esimesel päeval kogunesid elanikud linna staadionile ühisele võimlemisele. Peamine riietus oli valge, kuid Maardu õpilasmaleva esindajad tulid oma traditsioonilistes sinistes vormides. Selle tulemusel lõi staadion linnalipu värvides särama – see oli kaunis ja sümboolne vaatepilt. Nagu öeldakse – juhuseid pole olemas.
Esimese päeva võtmesündmuseks oli lastetranspordi paraad, mis tähistas oma kümnendat ehk juubeliparaadi, ja mida on juba aastaid korraldanud aktiivne linnaelanik Ilona Andrejeva. Mina nägin seda esimest korda. Värvikas rongkäik liikus Pärlikeskuse juurest Kellamäe parki. Pärast osalejatega vestlemist tegin olulise avastuse: selle sündmuse aluseks on pere kaasamine. Paraadiks valmistutakse kuus kuud ette: mõeldakse välja kavand, töötatakse välja insenertehniline lahendus (metallkonstruktsioonide keevitamine või lapsevankrite ümbertegemine), õmmeldakse, tikitakse, lõigatakse välja, punutakse ja liimitakse. Iga pere kandis temaatilisi kostüüme. Oli ootamatu avastada, et paljud võtavad seda nii tõsiselt, et üllatavad juba aastaid pealtvaatajaid ja teisi võistlejaid fantastiliste, kohati uskumatute disainidega. Sel aastal võistlesid esikoha pärast kaks tööd ja eriti rõõmustav oli näha, kuidas pered siiralt üksteise loomingut imetlesid. Eriti rõõmustas mind Muuga Lasteaia õpetajate nelik eesotsas direktoriga – olen kindel, et see saab järgmisel aastal suurepäraseks eeskujuks teistele linnaasutustele.
Esimese päeva tipphetkeks oli suur kontsert Kellamäe pargis. Seekord avati see Maardu õpilasmaleva esinemisega, mis oli ette valmistatud spetsiaalselt linnapäevaks. Tähelepanuväärne on see, et etteaste valmistasid ette Maardu Kunstide Kooli õpetaja, samuti teatri Veer & Špaga ja tantsustuudio JJ Street loominguliste rühmade juhid. Kuid peamiseks initsiaatoriks oli maleva juht Erika Tiganik. Selline koostöö on parim tõend kultuurilisest mitmekesisusest ja elavast suhtlusest meie linnas.
Kontserdi esimeses osas esinesid vokaalvõistluse „Maardu laulab 2026” laureaadid ja osalejad ning Rahvamaja lastekollektiivid. Pärast linnapea Aurika Sin-Kerra tervituskõnet toimus pidulik lipu heiskamise tseremoonia, millest võtab alati osa mitu elanike põlvkonda. Seekord anti Maardu lipu heiskamise au ujujale Nikita Kulikovile. Pärast tseremooniat anti üle auhinnad Maardu elanikele, kes on panustanud linna arengusse.
Kontsert kujunes eredaks ja pakkus igale maitsele midagi. Ansambel Maki esitas vanema põlvkonna armastatud hitte vene keeles ning eesti publiku lemmik Koit Toome esitas oma meeldejäävamad hitid nii laste kui ka täiskasvanute tormilise aplausi saatel. Peo tipphetkeks oli tuntust koguva kollektiivi Neura esinemine, kes korraldas tõelise tantsumaratoni. Muusika stiilis drum’n’bass, live-vokaal, viiul, löökpillid ja samuti tantsuetendus vaimustasid kõiki. Publik jälgis esinemise esimesi minuteid hämmastunult, kuid selle keskel tantsis juba peaaegu kogu väljak pidupäeva reivi.
Teine päev oli pühendatud Muuga kodukohvikutele. See oli suurepärane võimalus kohtuda uute inimestega, proovida kodutoitu ja lihtsalt jalutada mööda ajalooga ja imeliste elanikega linnaosa. Viimaste aastate jooksul on sellest üritusest saanud traditsioon, mis meelitab ligi mitte ainult kohalikke elanikke, vaid ka külastajaid kaugemalt.
Teise päeva õhtul vaatasime Rahvamaja õuel jalgpalli maailmameistrivõistluste finaali. Üle kolmesaja inimese tuli Argentinale ja Hispaaniale kaasa elama. Vaheajal arutasid kõik sõbralikult mängu käiku, vestlesid ja isegi tantsisid. Õhtu atmosfäär oli tõeliselt sõbralik ja peresõbralik. Nagu sellistel puhkudel öeldakse – võitis sõprus. Ja muidugi ka Hispaania.
Tänan kõiki linnaelanikke teie tundliku suhtumise eest üksteisesse ja oma armastatud linna. Uute kohtumisteni!
