Sotsiaalkindlustusamet
Kui laps ei saa mingil põhjusel oma sünniperes edasi elada, tuleb leida talle uus kodu, mis kaitseb tema heaolu ja aitab taastada turvatunnet. Võimalusi on mitu, nende seas hoolduspere ja eestkostepere, mille sisu ja vastutus tegelikult erinevad. Järgnevalt selgitame, mille poolest erinevad hoolduspere ja eestkostepere, kuidas otsused sünnivad, mil määral lapse arvamust kuulatakse ning millist tuge saavad pered enne ja pärast seda, kui laps on nende koju jõudnud.
Mis vahe on hooldusperel ja eestkosteperel?
Hoolduspere avab oma südame ja kodu lapsele, kes on oma sünniperest eraldatud ja vanemlikust hoolest ilma jäänud. Laps tuleb perre kirjaliku lepingu alusel, mille sõlmib hooldusperega lapse päritolujärgne omavalitsus. See tähendab, et lapse seaduslik esindaja on omavalitsus, samal ajal kui hoolduspere hoolitseb lapse igapäevaelu eest ning kasvatab teda oma kodus. Hoolduspere sobivust hindab ja ettevalmistust toetab sotsiaalkindlustusamet.
Hoolduspere sobivust hinnatakse üldiselt – vaadatakse, kas pere on valmis ja võimeline pakkuma kodu eri vanuses ja erinevate vajadustega lastele. Eestkoste puhul on fookus seevastu ühel konkreetsel lapsel: kohus otsustab, kas ja kes saab talle eestkostjaks, kuulates ära asjaosaliste arvamused. Omavalitsus annab kohtule omalt poolt hinnangu, kas eestkostjaks soovija sellele konkreetsele lapsele sobib.
Eestkoste seatakse lapsele siis, kui tema vanemad ei ole teada või kui vanemad ei saa last seaduslikult esindada – näiteks siis, kui nende hooldusõigus on piiratud, peatatud või ära võetud või kui lapsevanemad ise on alaealised. Eestkostjaks saab enamasti keegi lapsele tuttav ja lähedane inimene, näiteks lähisugulane. Vajadusel võib eestkostjaks olla ka omavalitsus ning erandina mõni juriidiline isik.
Lapse igapäevaelu vaates on peamine erinevus selles, et hooldusperes tuleb olulised otsused – näiteks koolivahetus, ravi, dokumentide taotlemine või välismaale minek – kooskõlastada omavalitsusega. Eestkoste puhul saab eestkostja need otsused ise teha.
Millisel juhul hakatakse üldse asendushooldust kaaluma?
Asendushooldust hakatakse kaaluma siis, kui lapse heaolu või tervis on tema kodus ohus. Enamasti algab see protsess omavalitsusest, sest omavalitsuse lapse heaolu spetsialist tunneb pere olukorda tavaliselt juba varem ning on püüdnud leida lahendusi, mis aitaksid lapsel kodus turvaliselt edasi elada.
Lapse ja pere olukord vaadatakse tervikuna läbi: hinnatakse lapse füüsilist ja vaimset tervist, emotsionaalset ja sotsiaalset toimetulekut, kooli- ja arenguvajadusi ning pere majanduslikku seisu. Samuti hinnatakse, millised on last kasvatava inimese võimalused ja vanemlikud oskused lapse eest hoolitseda ja teda kaitsta. Eesmärk on mõista, millist abi on vaja, et lapsel oleks turvaline kasvada.
Kui hindamise tulemusel selgub, et oht lapse heaolule on suur ja turvalisust ei ole võimalik kodus tagada, võidakse otsustada laps perekonnast eraldada. Pärast eraldamist korraldab lapse edasist elu elukohajärgne omavalitsus, kes otsustab, kus ja kellega laps edasi elab ning kuidas lapse igapäevane hooldus ja tugi edaspidi korraldatakse.
Kuidas otsustatakse, milline lahendus on lapsele sobivaim?
Lapsele sobiv lahendus valitakse alati lapse huvist lähtudes. Parim oleks, kui sünniperest eraldatud laps saaks edasi kasvada mõnes teises peres. Seepärast on eelistatud valikud kas eestkostepere, hoolduspere või lapsendamine.
Eestkostjaks saab sageli lapse sugulane või mõni teine lapsele lähedane inimene. Kuigi seadus ei anna sugulasele automaatset eelist, on lapse jaoks väga oluline, et säiliksid lähedased suhted, perekondlikud sidemed ja identiteeditunne. Kui lapse lähikondsete seas on sobiv ja turvaline inimene olemas, on lapse jaoks parim, kui ta saab elada edasi tuttavas pereringis eestkoste all.
Kui sellist inimest ei ole, otsib lapse heaolu spetsialist lapsele teisi lahendusi, eelistades võimalusel perepõhist asendushooldust ehk hooldus- või lapsendajaperet. Kui lapsele sobivat peret ei leidu, püütakse leida võimalikult kodune elukoht asutusepõhisel asendushooldusel, näiteks perekodus.
Millised on lapse jaoks suurimad plussid ja riskid kummagi lahenduse – eestkostepere ja hoolduspere – puhul?
Eestkoste annab lapsele stabiilsuse ja selguse: tal on üks kindel täiskasvanu, kes on tema seaduslik esindaja ning sageli on see lapsele lähedane ja tuttav inimene. Vanavanemad, kes võtavad lapse enda juurde elama ja hakkavad talle eestkostjaks, peavad kiiresti uue rolliga kohanema ja hakkama korraldama lapse igapäevaelu. Siin on omavalitsuse lapse heaolu spetsialist eestkostjale oluline partner: juhendamine, toetus ja regulaarne koostöö aitavad tagada nii lapse turvalisuse kui ka pere toimetuleku. Suur vastutus võib aga olla eestkostja jaoks koormav. Hooldusperes jaguneb vastutus pere ja omavalitsuse vahel – hoolduspere kasvatab last tihedas koostöös kohaliku omavalitsusega.
Kas alati küsitakse ka lapse arvamust tema elu puudutavate otsuste juures?
Kõigi last mõjutavate otsuste tegemisse kaasatakse kindlasti laps: selgitatakse välja tema arvamus ning arvestatakse sellega otsustamisel. Otsuse keskmes on alati lapse huvid. Kui lapse huvid erinevad lapse enda arvamusest või kui muul põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse seisukohaga, selgitatakse lapsele, miks just selline otsus langetati.
Lapse heaolu spetsialistid lähtuvad üldiselt põhimõttest, et iga laps tuleb tema vanust ja arengut arvestades ära kuulata. Kohtumenetluses on lapse ärakuulamine kohustuslik alates 10. eluaastast.
Kuidas tagatakse, et laps julgeb oma arvamust ausalt väljendada?
Lapse heaolu spetsialist peab lapsega vestlemiseks võtma aega ja kohtuma vajadusel mitu korda, et kujuneks usalduslik kontakt. Ta saab korraldada lapse ärakuulamise nii, et see toimuks lapse jaoks pingevabas õhkkonnas ning et juures ei oleks inimesi, kelle kohalolek võib tekitada hirmu või takistada lapsel oma mõtteid ausalt väljendada. Vestluse toetamiseks saab kasutada mängulisi abivahendeid, mis aitavad luua turvatunnet ja lapsel end paremini avada, näiteks emotsioonikaarte. Kui tekib kahtlus, et laps ei julge oma arvamust ausalt väljendada, on võimalik kaasata terapeut, kes neutraalse osapoolena last julgustab ja toetab.
Kuidas saada hoolduspereks: millised on peamised eeldused ja kuhu avaldus esitada? Kuidas toimub sobivuse hindamine ja mida te kõige rohkem vaatate? Kui kaua see protsess tavaliselt kestab?
Lapse kasvatamine on väga vastutusrikas ülesanne. Seepärast valmistatakse tulevasi hooldusperesid põhjalikult ette ja antakse perele aega teha teadlik otsus. Teekond võib tunduda pikk, kuid see on vajalik nii perele kui ka lapsele, kes perre tuleb.
Hooldusperede hindamist ja ettevalmistamist korraldab Eestis Sotsiaalkindlustusamet. Meie spetsialistid teevad esmavestluse, viivad läbi pere hindamise ning suunavad pered ettevalmistavale PRIDE koolitusele. Hoolduspere hindamine ja ettevalmistamine võtab tavaliselt aega umbes kuus kuni üheksa kuud, sellest kulub koolitusele ligi kolm kuud.
Hindamise eesmärk on mõista, kas perel on piisavalt tugevust, paindlikkust ja toetavat keskkonda, et pakkuda lapsele turvalist kodu ka keerulistes olukordades. Perega kohtutakse korduvalt, räägitakse väärtustest, suhetest, kasvatuspõhimõtetest ja ootustest ning vaadatakse, kuidas pere igapäevaelu toimib. See ei ole vigade otsimine, vaid võimalus mõelda enne lapse tulekut läbi võimalikud väljakutsed ja leida vajadusel tuge juurde. Samuti hinnatakse pere tugivõrgustikku, nii vaimset kui ka füüsilist tervist ja valmisolekut teha koostööd spetsialistidega, et pere ei jääks tulevikus üksi.
Millist rahalist tuge hoolduspered saavad?
Hooldusperele makstakse lapse kasvatamise eest hooldusperevanema toetust. Selle maksmist korraldab lapse eestkostjaks olev omavalitsus. Toetus on iga lapse kohta kuus vähemalt pool riigi kehtestatud töötasu alammäärast – 2026. aastal on see 443 eurot.
Kui perre tuleb mitu last, arvestatakse toetust iga lapse eest eraldi. Tasub teada, et tegemist on miinimumiga: omavalitsus saab vajaduse korral hooldusperet toetada ka suuremas mahus ja perel on õigus seda omavalitsuselt küsida.
Lisaks hüvitab omavalitsus lapse isiklike kulude katmiseks hooldusperele keskmiselt 240 eurot kuus. See summa ei tohi olla aasta peale kokku väiksem kui 2880 eurot.
Kas lapse sugulased saavad olla hoolduspereks?
Seaduse järgi saab hoolduspereks olla pere, kelle liikmete hulka laps ei kuulu. Pereliikmetena peetakse siin silmas lapse suhtes ülalpidamiskohustusega inimesi ehk lapse vanemaid ja vanavanemaid – nemad ei saa olla lapsele hoolduspereks. Teised sugulased, näiteks tädid ja onud ning õed ja vennad, võivad seaduse järgi olla hoolduspereks.
Lapse jaoks on parim lahendus, kui tema eest hakkab hoolitsema tema jaoks juba tuttav ja turvaline täiskasvanu, kes on valmis ta eestkostele võtma. Hoolduspere on seaduse mõistes teenuseosutaja, kelle hindamisel lähtub sotsiaalkindlustusamet pere valmisolekust võtta perre mistahes vanuses ja vajadustega laps, mitte ei hinda pere sobivust konkreetsele lapsele.
Kui hoolduspere hindamine ja ettevalmistamine võtab aega umbes pool aastat, siis eestkostjaks saamise protsess võib olla tunduvalt kiirem. Seetõttu on olnud meie soovituseks lähisugulastele vormistada pigem eestkoste, et laps ei peaks elama nii kaua turva- või asenduskodus.
Kuidas lapsele eestkostjaks saada?
Eestkoste seadmise otsustab kohus.
Enne kui esitada kohtule avaldus eestkoste seadmiseks, tasub uus roll enda jaoks põhjalikult läbi mõelda: kas ollakse valmis last kasvatama ning kandma kõiki sellega kaasnevaid rõõme ja muresid.
Kohus saab eestkostjaks määrata inimese ainult tema nõusolekul. Enne otsuse tegemist on mõistlik pidada nõu ka oma omavalitsuse lapse heaolu spetsialistiga, sest tema annab kohtule arvamuse eestkostja sobivuse kohta.
Kuidas käib eestkostja sobivuse hindamine?
Eestkostjat valides vaadatakse mitut asja korraga. Arvesse lähevad inimese isikuomadused, varaline seisund ja võime eestkostja kohustusi täita, samuti tema suhe lapsega. Oluliseks peetakse ka lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.
Kas eestkostjatele on ettevalmistav PRIDE-i koolitus kohustuslik?
Ei. Eestis ei ole PRIDE-i eelkoolitus eestkostjatele seaduse järgi kohustuslik. Soovi korral saavad eestkostjad koolitusel siiski vabatahtlikult osaleda.
Praktikas jõuab eestkosteperesid PRIDE-i koolitusele pigem harva. Sageli tuleb laps perre kiiresti ja ootamatult ning uue olukorraga kohanemine ja igapäevaelu korraldamine jätavad paraku koolitusel osalemiseks vähe aega ja jaksu.
Kuidas riik või omavalitsus toetavad sugulasi, kes võtavad lapse enda juurde, aga kellel endal pole varasemat kogemust lastega või see jääb ammusesse aega? Kas eestkostja saab tuge sarnaselt hooldusperedele: nõustamist, koolitusi, tugigruppe?
Eestkostjatel on õigus samadele tugiteenustele kui hooldusperedelgi, nt kohanemistugi, peretugi, kogemusnõustamine, psühholoogiline nõustamine ning tugigrupid.
Kui kohus on määranud lapsele eestkostja, saab eestkostja lapse ülalpidamiseks toetust 240 eurot kuus. Alla 18-aastase lapse toetust taotleb eestkostja. Kui 18-aastane eestkostel olev noor elab iseseisvalt ja omandab keskharidust, võib ta toetust ise taotleda kuni selle õppeaasta lõpuni, mil ta saab 19-aastaseks.
Toetuse saamiseks võtke meiega palun ühendust Sotsiaalkindlustusameti iseteeninduse kaudu või e-posti aadressil info@sotsiaalkindlustusamet.ee. Samuti võite pöörduda endale sobivasse Sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse.
Kes on eestkostjale pärast eestkoste määramist toeks ja kuidas veendutakse, et lapsel läheb hästi?
Eestkostja töö üle teeb järelevalvet kohus. Selleks esitab eestkostja kohtule kord aastas kirjaliku aruande, kus kirjeldab, kuidas lapse igapäevaelu on korraldatud ja kuidas eestkostja ülesanded on täidetud. Aruande eesmärk on aidata hoida fookus lapse heaolul ja anda kindlus, et lapse eest hoolitsetakse turvaliselt ja järjepidevalt.
Miks on hooldusperele ettevalmistav koolitus kohustuslik, aga eestkosteperele mitte?
PRIDE-i eelkoolitus on hooldusperedele kohustuslik, sest hoolduspere on juriidiliselt asendushooldusteenuse pakkuja: enne, kui laps saab perre tulla, peab Sotsiaalkindlustusamet veenduma, et perel on vajalik ettevalmistus ja sobivus.
Eestkoste seatakse kohtu kaudu ja tavaliselt lapse lähedasele olukorras, kus laps vajab kiiresti turvalist kodu, st kriisiolukorras. Seetõttu ei ole realistlik, et pere jõuab enne lapse perre tulekut läbida mitmekuulise koolituse.
Eestkoste puhul on pere olukorra ja võimekuse hindamine ning edasine toetamine eelkõige omavalitsuse roll. Omavalitsus ja kohus hindavad enne eestkoste seadmist, kas perel on lapse eest hoolitsemiseks piisavalt ressursse. Ka eestkostepere toimetuleku jälgimine ja toetamine on edaspidi peamiselt omavalitsuse ülesanne. Kui laps on juba eestkosteperre jõudnud, vajab pere sageli eelkõige kiiret, praktilist ja emotsionaalset tuge. Sotsiaalkindlustusamet pakub eestkosteperedele tugiteenuseid, näiteks kohanemistuge, peretuge, kogemusnõustamist, grupinõustamist ja tugigruppe.
Samas oleme näinud, et kui eestkostjad saavad oma tugivõrgustiku toel võimaluse PRIDE-i koolitus läbida, hindavad nad seda kõrgelt: koolitus aitab last paremini mõista ja toetada, tulla toime keerulise käitumisega ning toetada ka enda toimetulekut ja peresuhteid.
Kas Eestis on plaanis eestkostjatele koolituse nõudeid või tuge muuta? Mis suunas arutelud käivad?
Eestis on korduvalt arutatud, kas eestkostjatel peaks olema kohustuslik ettevalmistus nagu hooldusperedelgi. Senised analüüsid on aga näidanud, et eestkostepered vajavad eelkõige pidevat ja paindlikku tuge, sest laps tuleb perre sageli kiiresti ning mitmekuulisel koolitusel osalemine ei ole alati võimalik. Seetõttu on eestkosteperesid jõudnud koolitusele pigem vähe.
Sellest lähtudes testisime 2025. aastal PRIDE-i materjalidele tuginevat eestkosteperedele kohandatud koolitust. See on lühem ja paremini eestkostjate olukorrale kohandatud ning plaan on hakata seda 2026. aastal pakkuma.
Mis on teie kõige olulisem soovitus täiskasvanule, kes kaalub lapse enda juurde võtmist?
Otsus hakata hoolduspereks, eestkostjaks või lapsendada on suur ja südamest tulev samm. See vajab rahulikku läbimõtlemist, sest vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud lapsed on juba niigi kogenud rohkem kui ükski laps peaks kogema. Nad vajavad enda kõrvale usaldusväärset täiskasvanut, kelle elu on piisavalt stabiilne, et pakkuda turvalisust, kannatlikkust ja järjepidevat hoolt ka siis, kui on raske.
Tänan siiralt kõiki, kes on avanud oma kodu lapsele, kes ei ole nende perre tavapärasel viisil sündinud, vaid on südames sündinud laps. Teie otsus annab lapsele võimaluse kogeda seda, mida ta kõige rohkem vajab: kuuluvust, usaldust ja tunnet, et ta on koju oodatud.
Perepõhise asendushoolduse teavitustegevuse eksperti Hanna Kangrot intervjueeris Silja Kessler.
Kui soovid kasuvanemaks saada või alles kaalud seda võimalust, helista oma piirkonna Sotsiaalkindlustusameti spetsialistile või kirjuta asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.
- 2025. aasta lõpu seisuga elas Eesti asendus- ja perekodudes 725 last ja noort, neist umbes 70% olid vanemad kui 12 aastat. Hooldusperedes kasvas 149 last.
- Lapsendati möödunud aastal 26 last ehk sama palju kui aasta varem. Neist neli last läks üksikvanema perre. Hooldusperes leidis kodu 36 last, mis on aga ligi veerandi võrra vähem kui 2024. aastal.
- Hooldusperede leidmine on jätkuvalt keeruline: 2025. aastal esitati 30 hoolduspere avaldust ning vaid viis neist sooviga saada kriisihoolduspereks. 2024. aastal oli hoolduspereks soovijaid 36.
