Iga õpetaja ees seisab palju keerulisi pedagoogilisi ülesandeid, nende seas peamised on lapses õppimise vastu huvi äratamine ning pisikese isiku potentsiaali hoolikas ja armastav avamine. Meie tänane kohtumine toimub just ühe sellise pühendunud ja targa õpetajaga.
45 aastat oma elust sellele elukutsele pühendanud Valentina Katõševa pälvis pidulikul tseremoonial „Aasta õpetaja 2024” aupreemia „Maardu haridustöötaja elutööpreemia“.
Öeldakse, et elukutse saab alguse lapsepõlves – kas kellegi elulisel eeskujul või hoopis unistusest, mis sündis pärast mõne filmi vaatamist või raamatu lugemist. Lugupeetud Valentina, võib-olla kehtib see väide ka Teie puhul? Kes või mis inspireeris Teid oma elukutse valiku puhul, mida tegite enam kui pool sajandit tagasi?
Minu jaoks oli inspireerivaks eeskujuks minu ema, kes töötas 40 aastat algklasside õpetajana. Ta oli väga pühendunud oma erialale, õpilastele ja koolile. Ta oli rahulik, tasakaalukas ning ei tõstnud kunagi mitte kellegi peale häält – lihtsalt ideaalne õpetaja.
Ema töötas palju, nii koolis kui kodus olid kõik tema mured keskendunud õpilastele. Nägin sageli kui väsinud ta oli, tahtsin teda väga aidata, püüdsin kuidagi tema töökoormat kergendada. Mõnikord väljendus abi selles, et keskkooliõpilasena vaatasin üle oma ema õpilaste vihikuid. Muidugi ei juhtunud seda sageli, kuid need haruldased hetked, mil ma õpetajaametis kaudselt osalesin, ei jäänud märkamatuks. Kui mul nooruses tekkis küsimus elukutse valiku kohta, võtsin kuulda ema nõuannet astuda Pedagoogilisse Instituuti pedagoogika ja alghariduse metoodika osakonda. Olen olnud talle selle nõuande eest tänulik kogu oma elu. Kui ma saaksin tagasi pöörduda seitsmekümnendatesse aastatesse, oma noorusesse, teeksin täpselt sama valiku. Ma ei ole sekunditki kahetsenud, et valisin õpetaja elukutse – ma ei kujuta enda jaoks ette ühtegi teist ametit.
Meie peres sai minust teise põlvkonna õpetaja. Enne pensionile jäämist oli mu tööstaaž 45 aastat. Sama nõuande, mille ema mulle andis, andsin edasi ka oma venna tütretütrele, kes astus sel aastal samuti Pedagoogilisse Instituuti.
Üsna haruldane näide tööalasest järjepidevusest perekonnas. Miks antud väärikas elukutse Teie arvates ühiskonnas populaarsust ei kogu?
Minu kogemus ütleb, et see elukutse eeldab tingimusteta ja piiritut armastust laste vastu. Lisaks peab koolis või koolieelses lasteasutuses töötamiseks olema vastutustundlik, aus, kõrge moraaliga, lahke ja tundlik laste suhtes. See on nii eriline omaduste kogum. Kui need omadused puuduvad ja elu prioriteedid ei ole kuidagi seotud laste arendamisele pühendumisega, siis pole selles ametis midagi teha.
Elukutse alguseks võib pidada esimest iseseisvalt läbi viidud koolitundi. Millisena Teie seda mäletate?
Oli aasta 1979, algklasside tööõpetuse tund ühes Valgevene koolis. Nagu sel puhul ikka, oli teatud ärevus, kuid valmistusin oma esimeseks tunniks väga hoolikalt ja ka abikaasa aitas mind, toetas igati ja julgustas. Oleks aus mainida, et minu esimene tund kujunes edukaks suures osas tänu koolidirektorile, kes oli kogenud õpetaja ja selgitas mulle kõik algusest lõpuni lahti. Mäletan tänaseni oma rõõmu pärast esimest edukalt läbi viidud tundi. Töötasin selles koolis kaks aastat, seejärel kolisime abikaasaga elama Eesti linna Maardusse, mis on saanud meile väga kalliks ja armsaks.
Rääkige palun sellest, kuidas Teid Maardus vastu võeti.
Maardusse tulime 1981. aastal. Kohe leidsin töökoha Maardu Põhikoolis, mis kandis tollal nime Maardu Keskkool. Kooli direktoriks oli Endel Varm. Ta kohtles mind, algajat õpetajat, soojuse ja suure hoolitsusega. Mäletan, et “A” klass oli eestikeelne ning “B”, “C”, “D” ja “E” klassis toimus õppetöö vene keeles. Minule, 21-aastasele õpetajale, usaldati 3. E klassi juhatamine. Sellest perioodist on mul vaid kõige kaunimad ja südamlikumad mälestused. Kõik oli lihtsalt suurepärane – nii kool, õpilased kui ka minu tunnid.
Lisaks õppetundidele käisime lastega ekskursioonidel. Palju tööd oli seoses koolidevahelise kogemuste vahetamisega ning erilist tähelepanu pöörati klassivälisele tegevusele, mille tarbeks toimusid mitmekülgsed üritused ja korraldati huvitavaid kohtumisi. Viimastel aastatel on minu õpilased igal aastal osalenud, laulnud ja tantsinud teatrifestivalil “Minu teater on minu kapriis”. Klassiväline tegevus ja mitmesugused loovuse liigid arendavad lapsi. Ühiste tegevuste ja mängude kaudu õpitakse teineteist aitama, kaasama ning huvitavalt aega veetma. Andekate laste kasvatamiseks on oluline neid kaasata ühistesse loomingulistesse tegevustesse ning ümbritseda õhkkonnaga, mis pakatab headusest ja armastusest.
Teie kolleegid ütlesid mulle, et töötasite koolis oma kabinetis täpselt 40 aastat.
Täiesti õige. Selle kabineti andis mulle heade sõnadega üle minu eelkäija Irena Kotovitš. Viimase nelja aastakümne jooksul on selle kabineti seinte vahel koolitatud sadu lapsi. Oli aeg, mil olin klassijuhatajaks korraga kahele klassile, näiteks 1. ja 3. klassile, kummaski oli umbes 30 last.
Öelge palun, kas tänapäeva algkooliõpilased erinevad Teie esimestest õpilastest?
Võin öelda, et peaaegu ei erine. Minu viimaste klasside lapsed on sama huvitatud ja kaasahaaratud kui esimeste lendude lapsed. Kogu oma õpetajakarjääri vältel korraldasin oma tööd nii, et meie suhtlus lastega oleks esikohal. Mängisime palju, tegime isetegevust, käisime ekskursioonidel igas Eestimaa punktis. Mul õnnestus lastes huvi äratada. Muidugi nüüd on lastel telefonid, mida varem polnud, kuid minu õpilased on alati pidanud kinni meie kokkuleppest: koolis telefone kasutatakse vaid siis, kui see on õppetööks vajalik. Seetõttu ei seganud telefonid meie suhtlemist, õppetööd või klassivälist tööd.
Kuidas Teil kulges läbisaamine lapsevanematega?
Mulle väga meeldis vanematega koostööd teha ja ma ei saa öelda, et üheski klassis oleks olnud arusaamatusi või probleeme. Vastupidi, olime üksteise abilised laste kasvatamisel. Suhtlemine vanematega oli usalduslik, ütleks ka, et sõbralik.
Teie kolleegid on öelnud, et mitmed Teie endised õpilased panid lapsevanemaks saades oma lapse aasta hiljem kooli, et ta Teie klassi pääseks. Kas see vastab tõele?
Jah, selliseid näiteid oli mitmeid. Oli ka juhtumeid, mil vanemad panid oma lapse esimesse klassi hoopis aasta varem ehk kuueaastasena. Ühel mu ammusel lõpetajal on neli last ja kõik nad õppisid minu juures. Noorim tuli kooli kuueaastaselt. Kõik arvasid, et tal on veel vara õppima asuda, et ta ei tule toime. Kuid temast kujunes parim õpilane ning ta jätkab samas vaimus ka täna – olles nii suurepärane õpilane kui suurepärane sportlane. Tegu on väga toreda perekonnaga. Sama võin öelda iga oma kunagise õpilase ja tema perekonna kohta – kõik on suurepärased.
Kuidas Te oma õpilastes huvi äratasite, milliseid nippe kasutasite, et õppeprotsess oleks lastele huvitav?
Kõik lapsed on erinevad, ühte huvitab matemaatika, teisele see vastupidi ei meeldi. Õpetaja ülesanne on aidata õpilasel toime tulla sellega, mis on arusaamatu või ebahuvitav. Siin puuduvad üldised reeglid, pigem on oluline individuaalne lähenemine. Kõigepealt peab mõistma, mida laps tahab või mis teda häirib, seejärel aitama teda, rakendades kogu oma kannatlikkust.
Ma ei ole lapsi kunagi pannud üldtunnustatud raamidesse, olen alati mõistnud, et lapsel on oma eelistused ja oma vaatenurk. Lapsele ei saa öelda, et temaga on midagi valesti või et tal pole õigus – me peame austama tema individuaalsust ja suhtuma tema tunnetesse ettevaatlikult.
Lisaks tuleb lastega olla äärmiselt aus. Kõik, mis lubatud, tuleb tingimata täita. Lapsed tajuvad peenelt täiskasvanute ebasiirust. Kui te neist reeglitest kinni ei pea, ei saa te lapsega usalduslikku suhet luua ja dialoog õppeprotsessi ajal ei pruugi õnnestuda.
Mida rohkem ma Teiega suhtlen, seda enam olen veendunud, et Te olete siiras, lahke, positiivne inimene. Kuid raskusi tuleb ette ka kõige optimistlikumate ja konfliktivabamate inimeste elus. Kas olete oma töös sageli kokku puutunud raskustega?
Absoluutselt mitte mingeid raskusi ei ole olnud. Koolis töötamine on minu jaoks alati olnud üksnes rõõm ja pakkunud suurt moraalset rahuldust. Just seetõttu olen oma emale öelnud tuhat korda aitäh selle eest, et ta juhatas mind ainuõigele teele – kooli, minu tulevaste armastatud õpilaste juurde, kes on igaveseks elama jäänud minu südamesse, minu hinge.
Aimates juba ette vastust oma järgmisele küsimusele, küsin siiski: mis teeb Teid tõeliselt õnnelikuks?
Kogu minu elu on olnud seotud töö ja perega. Minu põhieesmärk oli olla õpetaja, pühendada kogu oma tööaeg lastele. Seejärel tulla koju, et võtta oma töölt tulevat abikaasat vastu sooja naeratuse ja maitsva õhtusöögiga. Seetõttu oli minu jaoks õnn suurima heameele ja rõõmuga tööle minna ning samade tunnetega koju naasta. Nii on see olnud kõik need aastad. Nüüd koosneb minu õnn abikaasast, lähedastest ja headest mälestustest lapsepõlvest, koolidest, kus töötasin, kolleegidest ja õpilastest.
Soovin kõigile, et nad peaksid meeles, et elu on ilus ja me peaksime igat päeva kalliks pidama!
Lugupeetud Valentina, tänan Teid selle südamliku intervjuu eest, mis on täis suurt armastust laste ja oma elukutse vastu. Õnnitlen Teid Maardu linna elanike nimel väljateenitud aupreemia puhul ning soovin Teile tervist, ammendamatut optimismi ja perekondlikku õnne!
