Marion Bobkov
Projekti „Muuga AEDlinnafoorum I“ juht, juurtega aedlinlane aastast 2005
Muuga identiteedi ja ühisruumi teemade tõstatamine ja arendamine on Maardus uus suund. Kui tänavu kevadel kuulutasid Maardu Linnavalitsus ja Eesti Arhitektide Liit välja arhitektuurivõistluse Maardu linnakeskuse, Kallavere asumi peatänava Keemikute tn ja Vaba Aja Keskuse esise väljaku kaasajastamiseks, rõõmustas see ka aedlinlasi, sest hea avalik ruum linnasüdames loob võimalusi kõigile.
Muuga aedlinn Maardus – kas unustatud paik?
Muuga aedlinna tekkes 1950ndatel oli määrava tähtsusega dokument „Muuga puuviljaaedade planeerimise kava“, mille alusel loodi põlise Muuga küla kõrvale ala nimetusega „Muuga aedlinn“. NSVL Ministrite Nõukogu määruses kasutati maa-ala määratlemisel nimetust „Kollektiivaedadeks eraldatud maatükid“. Täna kutsutakse seda ala eramupiirkond Maardu linna haldusalas, mis on kujunenud varem Tallinna piires olnud suvilapiirkonnast. Kolm kihistut ajas – kollektiivaiad, suvilapiirkond, eramupiirkond. Mida siit võtta, mida jätta on küsimused, millega neoliberaalses ühiskonnas põrkuvad nii huvid kui vajadused. Mida seada ideaaliks, kuhu pürgida ning kus teha kompromisse on küsimused, mis puudutavad otsuseid ja otsustajaid elukeskonna igal tasandil – elanikust ehitusloa väljastajani. Ehkki kinnisvarabuumis on suvituspiirkonnast saanud uuselamupiirkond uute elanikega, on suur osa neist inimestest suvilaomanike järeltulijad, kes nüüdseks siia omale ka päriskodud rajanud.
Paikkondlik identiteet ja inimesed
Paikkondlik identiteet ja inimesed on olemuslikult seotud. Rajada kodu vanaema-vanaisa krundile kesk õunapuuaeda on hoopis teine tera kui inimesel, kes millenniumivahetusest alates siia mujalt Eestist tulnud. Miks? Sest need, kes siit juurdunud, oskavad väärtustada, mis siin juba varasemalt olnud. Kui erineva põlvkonna ja paikkondliku päritoluga inimestelt pärida, mis teeb nende jaoks Muugast Muuga, kordub aga vestlusest vestlusesse sarnane motiiv – rohelus, kontakt loodusega, koduaed, rahu ja vaikus, see eriline aedlinlik miljöö. Sagedane pilt, mis tänases aedlinnas avaneb, on aga kahjuks „puhas vuuk“ endisaegsel suvilakrundil, kuhu kerkinud tüüpmaja, millel korralikult niidetud muru on ümbritsetud elupuuheikiga. Ent selline lähenemine ei peaks olema ainuke ega peamine võimalus ostetud krundi ja õueala planeerimiseks, sest unistus elurikkast elukeskkonnast pole üksnes suvilakooperatiivide aegsete inimeste, vaid ka väga paljude uuemal ajal siia kodu rajanute kujutluses. Kooseksisteerida tuleb siin sõbralikult kõigil ning isegi juhul kui individualistlikke ning sageli lahknevaid väärtusi on rohkem kui neid, mis ühendab.
Aedlinliku identiteedi taasavastamine – kas pelgalt nostalgia?
Tänased 50-aastased, toonased lapsed, räägivad kui ühest suust suurest ootusest suvede järele, et juba varakevadest saati koliks pere kivilinnast maale, Muugale. Juttudest pärineb, et lapsi ootasid siin ees suverõõmud – sõbrad, hilisõhtuteni mängimine väljas, päikseline rand ja vanemate tüütu sundus rohida. Selle viimase üle nüüd muidugi naerdakse ja ollakse tänulikud. Täiskasvanute pendeldamist Tallinna ja Muuga vahel, pool aastat pealinnas palgatööd tehes ja pool aastat Muugal lõputult ehitades ning aiatöödega tegeledes, meenutatakse kui tolle aja normaalsust. Toonitatakse, et elu Muugal kulges tihedas koostegutsemise vaimus nii töö- kui puhkehetkedel. Kui kooperatiividest moodustatud Muuga Aiandus-, Mesindusselts oli 80ndateks aiasaaduste müügist jalgele tõusnud, otsustati rajada aedlinna toonasele süda-alale Kirsipuu-Pirnipuu tänava ristmikule Muuga õunamahla tsehh-kogukonnamaja. Inimesed leidsid, et ühise katuse peakohale saamine Muugal on vajalik ning ehitise vundamenti võis näha palju aastaid peale Muuga Maarduga liitmist. Ehkki toonastest emadest-isadest, tänastest 80-aastastest, on enamus juba toonelas, räägivad need, kes elus, üsna sarnast juttu aedlinna elu erilisest atmosfäärist ja elanike kokkuhoidmisest. Veel enne kui suvilakökats katuse alla saadi, olid viljapuud, marjapõõsad ja köögiviljad juba aastaid perele söödavat pakkunud. Muuga aedlinn sai alguse ühisest hoolest suvilate rajamise vastu ning seda oludes, mil midagi saada polnud.
Paikkondliku identiteedi taassünd – raamid ja ruumid
Küsimused aedlinlikest väärtustest ning perspektiivid, kuhu Muugal edasi liikuda, on loomult ruumiloome küsimused. Seda, kas individualiseerunud ühiskonnas saab ühtset väärtusruumi jagav ja sidus kogukond olla eesmärk, saab kaasaegse ruumiloome diskursuses edukalt käsitada. Muuga aedlinn oma 448 ha on väga suur ja spetsiifiline ning arenemist ootav Eesti keskmise väikelinna mõõtu asum Maardus. Milline on Muuga identiteet Maardu linnas?
Teadmine, et linnalises keskkonnas on ruumiloomel suunav ja oluline roll kogukondade sotsiaalses sidustamises, ei puuduta ju üksnes Kallaveret. Kui paljud inimesed Muugal ja kui palju linnavõim ise pingutab selle nimel, et Muuga aedlinn oma kolmes arengukihistuses – kollektiivaiad, suvilapiirkond, elamupiirkond, saaks säilitada oma nägu? Olla samaaegselt nii rohelust ja elurikkust, omanäolist elukeskkonda ja aiandust kui ka individuaalelamute arhitektuuri ning kogukonna koostööd ja suhtlust väärtustav elupaik neile 7000 – 10 000 inimesele, kes siin täna reaalselt kooseksisteerivad.
On aeg tuua ühiselt esile Muuga inimeste ilu ja valupunktid küsides, mis hoiab Muugat koos, mis hoiab Muugat Maardus? Samuti, millist aedlinna me vajame ja tahame ning kuidas selleni jõuda. Muuga aedlinnafoorumi protsess annab siinsele asumile võimaluse kohaliku hea avaliku ruumi koosloomeks õhkkonnas, mille kaudu nihutada raame ja ruume, ka mõtteruume.
Projekti toetajad on Eesti Kultuurkapital ja Maardu Linnavalitsus.
