Maardu oli ja jääb alatiseks minu armsaks koduks

Minu pere ja sugulased meie Loosauna talu ees. Olen paremas esireas isa süles. Vasakul on minu ema koos õega, keskel on mu vend

Tahaksin teile rääkida õnnelikust lapsepõlvest armastava pere ringis, jagada mälestusi oma elust kodulinnas.

Olen sündinud Maardu linnas ja esimestest elupäevadest alates elasin koos vanemate ning venna ja õega meie Loosauna talus. Talumaja oli ehitatud kahe kilomeetri kaugusele Maardust, kahe teise talu – Tuuliseja talu ja Tamme talu – vahele.

Suhted naabritega olid väga sõbralikud ja me veetsime kõik jaanipäevad koos, leppides eelnevalt kokku selles, kus lõke tehakse. Mitte vähem eredad mälestused pole mul jõuludeks valmistumisest. Maja ehiti metsast toodud kuuseokstega, peolauale valmisid jõulukapsad, verivorstid ja verikäkk ning ema küpsetas suures ahjus maitsvaid saiakesi. See oli suurepärane aeg, mis jättis endast kõige soojemad mälestused.

Minu esimesed lapsepõlvemälestused saavad alguse kuueaastaselt. Kõik need on seotud talueluga, kooli ja poodides käimisega Maardus ja Kallaveres, kus müüdi mitmesuguseid mänguasju ja komme karumõmmi kommikarpides. Muidugi ei julgenud ma vanematelt mänguasju küsida, aga mäletan siiani minu lapsepõlve saatnud kommide erilist maitset.

Minu lapsepõlvemaailm oli põnev ja tõeliselt õnnelik. Muidugi erineb talulapse lapsepõlv märgatavalt korteris elavate laste omast. Esiteks seisneb see erinevus selles, et talulapsed veedavad palju aega õues, kasvavad ja arenevad tihedas kontaktis looduse ja loomadega.

Minu kõige asendamatum sõber oli minu koer, keda kasvatasin oma äranägemise järgi. Meil oli talus kaks hobust, kasvatasime kanu ja sigu, oli ka lehmi ja lambaid. See tähendab, et nii paljude loomadega oli meil tõeline taluelu koos sellega kaasnevate rõõmude ja igapäevaste muredega.

Tööd oli talus väga palju. Kasvatasime köögivilju, puuvilju, marju ja maitserohelist – endale ja müügiks. Kord, kui kapsaid istutasime, tulid metsast välja põdrad, kes meid, lapsi, oma ähvardava välimusega väga ära ehmatasid. Kooliteel kohtasime samuti põtru ega teadnud, kas minna edasi või koju tagasi. Hirm suurte ja ohtlike loomade ees meid siiski ei peatanud – tuli kooli minna, muud valikut polnud.

Jah, mets oli tõepoolest täis ohte, kuid siiski võib öelda, et mets oli meie kodu. Tasapisi harjusime kõigi selle ilmingutega, õppisime mitte kartma ja meiega ei juhtunud midagi hullu. Vahel mõtlen, et kogu oma lapsepõlve jooksime paljajalu metsas ringi ja rästik pole meid kunagi hammustanud – me isegi ei näinud oma lapsepõlves ainsatki rästikut.

Meie pere armastas lugeda, nii et minu armastus raamatute vastu sai alguse varasest lapsepõlvest, kui ema meile raamatuid ette luges. Isale meeldis samuti lugeda, eriti ajaloolisi raamatuid ja teaduskirjandust. Samuti meie majas kõlas muusika: isa mängis kitarri, onu akordioni, suupilli ja viiulit ning mina õppisin mandoliini mängima. Kõigi kohustuslike talutööde lõppedes veetsime kõik õhtud koos: lugesime, mängisime pille, tegime näputööd või mängisime lauamänge.

Mina ja mu õde ja vend õppisime Kallavere Keskkoolis. Noorematele eesti keeles õppivatele õpilastele toimusid tunnid kooli väikeses majas. Pärast algkoolist põhikooli üleminekut oli õppetöö korraldatud suures koolimajas, kus õppisid koos eesti ja vene lapsed.

1964. aastal, kui ma esimesse klassi läksin, oli meil kaks paralleelklassi, kummaski üle kahekümne õpilase. Üheksandasse klassi vastuvõtmiseks toimus edukamate õpilaste seas range valik, seetõttu võeti kahest paralleelklassist üheksandasse klassi vastu vaid kuusteist õpilast. Tahtsin väga keskkoolis edasi õppida ja minu soov täitus nagu ka õe soov, aga vend läks pärast kaheksanda klassi lõpetamist tööle.

Kooliajast mäletan sõjalisõpetuse tunde, mis tundusid meile põnevad ja toimusid erinevalt kõigist teistest ainetest vene keeles. Kaks aastat õppisime esmaabi andmise reegleid, õppisime automaati kokku panema ja muid selle eriala oskusi ning maipühadeks õppisime riviõpetuse reegleid.

Koolis olid vene keele tunnid, mida viis läbi õpetaja Elmus. Mäletan esimest korda, kui kirjutasin kontrolltööd vene keeles – sõnu oli kokku viiskümmend – ja sain nende eest kahe. Järgmisel korral päästis spikker mu nutuse olukorra ja mu teadmised kasvasid neljale. Tegelikult oli see spikker vaid väike episoodiline juhtum. Koolis sain vene keele selgeks ja räägin seda siiani suurepäraselt.

Esimeses klassis tegin kodutöid petrooleumilambi valguses, kuna talus elektrit polnud. 1964. aastal aitas elektrikuna töötav naaber meie majja elektri sisse tuua. Siis saime pisikese televiisori ja hakkasime laste multifilme vaatama.

Minu lapsepõlvemälestustes elavad ka Maardu tänavad. Pimedal ajal olid nad pimedusse mattunud ja valgustus ilmus neile hiljem. Tänavad olid halvasti hooldatud ja teid võis nimetada konarlikeks. Tõsi, ka meie tallu viiv metsatee polnud algul parem, kuid siis sai rajatud parem tee, mida mööda sai autoga sõita.

Ma ei unusta kunagi kooliteed, eriti talvel, kui pärast suurt lumesadu astus isa esimesena läbi lumehangede, tehes meile lumisel metsateel jälgi ette, ja meie astusime tema sügavatesse jälgedesse, sumades põlvini lumes. Kõigil meie kooliaastate lumistel talvedel saatis isa meid kooli.

Laste ja noorte spordi arendamine oli paika pandud kooliharidussüsteemis, mistõttu tegelesin lapsena palju spordiga, eelkõige suusatamise ja võrkpalliga ning osalesin võistlustel. Lisaks õpetas isa mind malet mängima. Kord avanes mul võimalus käia Lätis maleturniiril, kust naasin auhinnaga.

Lisaks metsloomadele, keda ma lapsepõlves kartsin, tekitas hirmu Maardu keemiatehase oranž „rebasesaba”. Hape muutis õhu nii mürgiseks, et vahel oli raske hingata ja meie maja aknad kattusid halli kihiga. 1975. aastal, kui lõpetasin Kallavere Keskkooli, olime sunnitud kodutalust lahkuma ja korterisse kolima. Võib öelda, et keemiatehas sõi meid meie kodust välja – talu oli keemiatehase tegevuse toksilise mõju tsoonis ja seal polnud võimalik edasi elada. Meie kõigi jaoks valusa otsuse korterisse kolida langetas minu ema. Kui poleks olnud seda happe kahjulikust mõjust tingitud olukorda, poleks me kunagi oma armsast pesast lahkunud. Pärast kolimist möödusid kuud, kuid minu mõtted olid endiselt hõivatud unistustega meie talust ning tihti pöördusin mööda metsateed tagasi paika, kus möödus minu lapsepõlv. Siis aga pani keegi meie talu põlema ja suured vundamendikivid tassiti laiali.

Siiski on minu lapsepõlvemälestustes rohkem rõõmsaid hetki kui kurbi. Näiteks meenuvad minu lapsepõlvemängud ja vanemate rõõmsad näod. Meenuvad linna korraldatud mastaapsed suvepeod, mis toimusid mitte kaugel meie majast. Mäletan toidupoode, kus müüdi maitsvaid ja ehtsaid, selle sõna täies tähenduses, tooteid: vorsti, klaaspudelites keefiri, šokolaadi, komme, saiakesi jne. Meenuvad ka inimesed, kes, nagu mulle tundub, olid hoopis teistsugused. Nad olid inimlikumad, soojemad ja lahkemad. Ma tõesti igatsen seda aega.

Õnneks on mind terve elu ümbritsenud head inimesed. Maardust lahkumiseks oli palju võimalusi, kuid ma ei kasutanud neist ühtegi. See linn on olnud ja jääb alatiseks minu koduks: siin on ilus loodus, sõbralikud inimesed ja kõik, mis meenutab mulle lapsepõlve.

Heade soovidega

Maardu linna elanik Milvi Heinastu

Sellel fotol on ema minu väikese vennaga ja ema sõbranna. Foto on tehtud Maardus teadetetahvli juures, bussijaama lähedal

Ajalehe Maardu Panoraam toimetus õnnitleb Milvi Heinastut möödunud sünnipäeva puhul ning soovib tugevat tervist, hingesoojust ja palju rõõmu lähedaste ja sõprade ringis!