Austatud Maardu elanikud!
Mõnikord, minnes mööda tuttavat tänavat või naastes pärast pikka päeva koju, me isegi ei mõtle sellele, kui suur osa linnast on meie jaoks harjumuspäraseks ja koduseks muutunud. Puud, mida me oma akendest näeme, rajad, mida mööda oleme aastaid kõndinud, mänguväljakud, kus kõlab naer – kõik see on märkamatult saanud osaks meie elust.
Linn – see ei ole ainult hooned ja tänavad. See on tunnetus. See on rahustav, kui kõik ümberringi on sulle tuttav. See on kindlustunne, et siin sind mõistetakse, et see siin on sinu kodu.
Maardu on just täpselt selline. Hubane, roheline, elav. Siin on loodus lähedal – seda pole vaja kaugelt otsida. See on sõna otseses mõttes põimunud igapäevasesse ellu. Ja võib-olla just seetõttu ongi nii oluline see, kuidas me seda ruumi enda ümber hoiame.
Siiski on asju, mida on raske mitte märgata. Ka linna kõige kaunimates paikades – seal, kus tahaks jalutada, lõõgastuda, koos perega aega veeta – ilmnevad vahel jäljed kellegi teise hoolimatusest. Hüljatud mööbel, ehituspraht, pärast puhkuseveetmist vedelema jäetud pakendid, plastpudelid, lõkkesöed.
Algul tundub see tühise pisiasjana. Üks pakend, üks hunnik, üks mahaunustatud kott. Kuid aja jooksul hakkavad need „pisiasjad“ muutma ruumi. Seal, kus alles hiljuti veel oli puhas ja meeldiv, muutub kõik eemaletõukavaks. Ja see ei puuduta mitte ainult pilti ümbritsevast – see puudutab meie suhtumist oma linna.
Mõnikord piisab vaid sekundiks peatuda ja esitada endale üks väga lihtne küsimus: me ju ei jäta oma koju prügi? Miks me siis lubame endal seda teha oma ühises kodus?
Oluline on mõista: puhas linn – see ei ole juhus. See on tuhandete inimeste igapäevaste valikute tulemus. See on kultuur, mis kujuneb aastatega ja mida antakse edasi – inimeselt inimesele, perelt perele.
Harjumused, mis moodustavad linna
Soojema ilma saabudes ärkab linn ellu. Inimesed käivad sagedamini õues, saavad sõpradega kokku, veedavad aega veekogude ääres, parkides ja linna äärealadel. See seletab seda, miks me nii armastame kevadet ja suve – seda just lihtsuse, elava suhtluse ja koosolemise võimaluse pärast.
Neil hetkedel on eriline väärtus. Need jäävad meie mälestustesse soojade, lihtsate ja ehedatena. Tahaks, et nad ka jääksid sellisteks.
Väga lihtne reegel: meist peaksid jääma järele ainult head mälestused. Puhas rohi, puhas kallas, puhas õhk. Kõik ülejäänu me võime endaga kaasa võtta. See ei nõua pingutusi. See nõuab ainult tähelepanu.
Mõnikord just detailidele tähelepanu pööramine loob selle keskkonna, milles on meeldiv elada. Kui ei pea muretsema selle pärast, kuhu astuda. Kui ei pea lastele selgitama, miks on kõik ümberringi prahti täis. Kui ruum ise äratab enda vastu austust.
Samuti järk-järgult, tasapisi, peaaegu märkamatult, kujunevad välja ka teised harjumused. Näiteks jäätmete sorteerimine. Tänapäeval pole selles enam midagi keerulist ega kättesaamatut. Linnas on kõik vajalik olemas: konteinerid, arusaadav süsteem, võimalused. Kuid kõige tähtsam algab endiselt kodust, lihtsast otsusest – mitte panna kõike ühte kotti segamini.
Need mõned minutid, mida me iga päev kulutame, töötavad tegelikult tuleviku nimel. Selle nimel, milline hakkab meie linn aastate pärast välja nägema. Selle nimel, millises keskkonnas hakkavad meie lapsed kasvama. Ja lapsed näevad seda. Mitte sõnade, vaid igapäevaste toimingute kaudu.
Loodusest hoolimisest võib palju rääkida, kuid eeskuju toimib palju võimsamalt. Kui täiskasvanud koristavad enda järelt, sorteerivad prügi, kui ei lähe lihtsalt mööda – saab sellest norm. Just nii kujuneb hoiak, mis pärast jääb püsima kogu eluks.
Mingil hetkel hakkab see toimima ahelreaktsioonina: puhast ruumi tahaks hoida puhtana. Seal väheneb prahi mahaviskamise soov ja tekib rohkem austust – nii koha enda kui ka ümbritsevate inimeste vastu.
Kui me tegutseme ühiselt
Linn ei muutu iseenesest. Ta peegeldab meid endid. Meie tähelepanelikkust või ükskõiksust. Meie valmisolekut teha veidike enamat, kui öelda: „See pole minu asi“. Meie soovi elada puhtas, korrastatud, austustväärivas keskkonnas.
Mõnikord tundub, et üks inimene ei lahenda midagi. Kuid linn – see on ju koosneb paljudest üksikutest otsustest: väikestest, igapäevastest, peaaegu märkamatutest. Just nendest moodustubki ühine tunnetus. Seetõttu ongi nii oluline aeg-ajalt midagi ühiselt ette võtta.
2. mail toimub Maardus ülelinnaline laupäevak. See on võimalus mitte ainult koristada, vaid ka tunda end osana ühisest asjast. Minna õue, kohtuda naabritega, teha midagi kasulikku – mitte sellepärast, et „on vaja“, vaid sellepärast, et tahaks.
Kogunemine kell 11.00 kahel platsil:
• Rahvamaja (Karjääri 4);
• Muuga Jäätmejaam (Kaldase tee 6).
Kõik vajalik on kohapeal olemas – jääb üle vaid teie osavõtt. Ning pärast ühist tööd ootab meid lõhnav supp.
Tulla võib üksi, võib koos perega, võib koos sõpradega. Sellised lihtsad ühised tegevused annavad sageli rohkem kui paistab. Need loovad kogukonnatunde, mis ei teki iseenesest. Just sellistel hetkedel mõistad kõige selgemini: linn – see ei ole „keegi teine“. See oleme meie ise.
Maardu – see on ruum, milles me elame, ruum, mida me iga päev kujundame. Kui suhtuda temasse tähelepanuga ja hoolivusega, siis vastab ta meile samaga – hubasusega, puhtusega ja tunnetusega, et siin on tõeliselt hea.
Säilitagem seda tunnet.
Kohtumiseni laupäevakul!
Lugupidamisega,
Aurika Sin-Kerra
Maardu linnapea
