Dushakova Jevgeniia
Maardu Põhikooli huvijuht
Juuli alguses toimus Tallinnas üks inspireerivamaid ja mastaapsemaid kultuurisündmusi Eestis – XXVII laulu- ja tantsupidu. Maardu linna esindas laulupeol Maardu Kunstide Kooli lastekoor. Osalejate seas oli ka Maardu Põhikooli 4. a klassi õpilane Alissa Hnõkina, kellega vestlesime kohe pärast üritust.
Alissa, palun räägi meile, kuidas sinust koori liige sai?
Käisin kord Maardu Kunstide Koolis kontserdil, kus mulle koori esinemine meeldis. Nagu selgus, võis kooriga liituda igal ajal – nii hakkasingi laulmist õppima.
Kuidas toimus laulu- ja tantsupeoks valmistumine? Kas repertuaari õppimine ja proovides osalemine oli raske?
Üle-eestilisel laulupeol osalemiseks on vaja kõigepealt sooritada eksam, õppida laule laulupeo ametlikust laulikust ja harjutada koos teiste kooridega neid laule, mida peol esitatakse – meie jaoks tähendas see seitset laulu.
Eksamil võtsime loosiga pileti ja laulsime kolm laulu žüriile, kes hindas esitust ja hääldust. Eksamid toimusid Kosel ja Keilas. Valmistusime nendeks eksamiteks terve aasta, õppisime laule, harjutasime. Osalesime ka suurtes proovides Tallinnas, kus laulis 1000 või rohkem inimest – see oli suur ettevalmistustöö.
Mitte ainult mina, vaid kõik meie koori liikmed valmistusid selleks tähtsaks sündmuseks suure vastutustundega. Muidugi tuli vahel ette laiskust ja väsimust, aga me pingutasime. Kõige tähtsam on see, et sooritasime mõlemad eksamid edukalt. Pärast paljusid proove sain aru, et edukaks esinemiseks on vaja mitte lihtsalt laulda, vaid laulda kogu südamest ja hingest.
Ürituse ajal sadas tugevalt vihma. Kuidas te ilmastikuoludega toime tulite? Kas vihm ei rikkunud tuju?
Jah, laulupidu oli vihmane. Pidime mitu vihmakeepi selga panema – nii riiete kui ka jalanõude peale. Kuid see polnud midagi hullu, peomeeleolu ei saanud rikutud ja tuju püsis hea. Kuigi olime lisaks ka väsinud, oli meil ikkagi lõbus.
Räägi meile rongkäigust. Mis tunded sind valdasid, kui sa kooride koosseisus mööda Tallinna tänavaid kõndisid?
Värvikirevad kostüümid muutsid piduliku rongkäigu väga värvikaks. Me kõndisime läbi tänavate, laulsime, kõik naeratasid. See oli väga rõõmus, ma isegi ei tea miks. Ilmselt sellepärast, et kõik ümberringi olid õnnelikud.
Millised hetked peost on sulle kõige eredamalt meelde jäänud? Kas oli midagi eriti liigutavat või inspireerivat?
Mulle on kõige eredamalt meelde jäänud 6. juulil toimunud peakontsert. Kui me selle pidupäeva lõpus laval laulsime, tundus nagu oleksime kõik saanud üheks perekonnaks. See oli väga liigutav.
Mis oli nende päevade jooksul kõige raskem ja millised emotsioonid valdasid sind pärast esinemist ja osalemist nii suurejoonelisel üritusel?
Tõenäoliselt oli kõige raskem väsimus. Seda on ka täna pisut tunda, kuid kõige rohkem tunnen rõõmu. Tõenäoliselt rõõmu sellest, et kõik ümberringi naeratasid – soojalt ja siiralt.
Mida sa tahaksid öelda teistele lastele, kes unistavad tulevikus laulupeole minekust?
Tuleb lihtsalt püüda ja mitte ainult laulda, vaid laulda kogu südamest ja hingest. Siis õnnestub kõik!
XXVII laulu- ja tantsupidu pakkus osalejatele ja pealtvaatajatele kõige unustamatumaid emotsioone. Meenutades seda kaunist ja tõeliselt mastaapset sündmust, oleme uhked, et laulupeo tuhandete osalejate seas olid ka meie õpilased. Nad mitte ainult ei astunud lavale ühel riigi suurimal kultuurisündmusel, vaid said ka osaks Eesti elavast muusikatraditsioonist. Loodame, et meie lastel on tulevikus ees veel palju selliseid eredaid sündmusi, kus nad saavad oma annet näidata, tunda ühtsuse jõudu ja saada osaks ajaloost.
Vaatamata vihmale ei kadunud naeratus osavõtjate nägudelt
