Igmar Matto
Maardu Gümnaasiumi õppejuht
Puhtusel on omaette heli. Varahommikul, kui Muuga lahelt tõusev tuul kannab männi- ja merelõhna Maardu keskväljakule, helgib asfalt nagu teatriparkett – puhas, kutsuv. Tänavavalgustuse postid peegeldavad päikesesära kui väikesed majakad, mis ütlevad igale möödujale: me hoolime sinu kohalolust.
Selles linnas ei ole tänavapuhastus ja korrashoid pelgalt kommunaalteenus, vaid kultuurivalik, mille kaudu antakse mõista, et iga lapse koolitee väärib laitmatut kulissitagust. Sama sõnum kandub Maardu Gümnaasiumi avaratest klaasustest sisse. Koridorid on helged, õhk värske, rohelised taimed tervitavad sisenejat trotsiva rohelusega. Sellises ruumis on julgust katsetada ja õppida; 9. klassi matemaatikatunnis võis õpilane seostada koordinaatteljed linna planeerimisega just seetõttu, et hooldatud väljak akna taga toetas mõtet – korrastatus toob mõtlemises selgust.
Keelepööre, mis teistes koolides tekitas kultuurišoki, on Maardus kujunenud tugevuseks. Üleminek eestikeelsele õppele rajati järjepidevusele ja kindlale tugisüsteemile: gümnasistid kasutavad eesti keelt enesestmõistetavalt, noorematele annavad lisatuge mentor-õpilased. Nii on keelest saanud värav, mitte tõke. Meie eriline uhkus on valikaine „õpetaja kutsumus“, mis on loodud koostöös Tartu Ülikooliga; kursus lubab abiturientidel proovida kätt asendustunnis ja disainida oma õuesõppe kava. Õpilane, kes on juba kahel korral 6. klassile tundi andnud, ütleb, et on tänu sellele enam kui pelk abituriendi piletikontrolör – ta on laval ja vastutav.
Õppeasutuse mitmekesisus aitab kooliväsimuse vastu ja õpetab paindlikkust, mida 21. sajand nõuab. Puhtus on selles kõiges vaikne motivaator. Korrastatud ruum sisendab väärikust; kui õpilane jätab pärast tundi aknalaua sama puhtaks, kui see oli hommikul, õpib ta vastutust kodanikuna. Õpetajal lubab puhas keskkond keskenduda loovusele, mitte tuleohutusele.
Kahe kuu jooksul olen pidanud 64 töövestlust. Küsisin alati: „Mis on õnn?“. Vastused olid erinevad nagu lumehelbed. Mõne jaoks on õnn vaikne tunnikava, teise silmades hoopis kirev projekt; ükski definitsioon pole vale. Vaid äärmus, olla üdini raskuseid kogemata õnnelik, oleks ohtlik, sest just tagasilöögid treenivad vastupanu. Maardu kogemus kinnitab, et õnn koolis ei ole pidev hõiskamine, vaid tasakaal puhta rõõmu ja keeruka pingutuse vahel.
Õhtul, kui koolipere kodupoole samme seades tunneb meretuule värskust, meenutab kõnnitee helk taas esmast sõnumit, et Maardu hoolib – tänavatest, lastest, õpetajatest. Kui keegi kaugemalt küsib, miks tema laps peaks siin õppima, piisab ühest varahommikusest jalutuskäigust mööda puhtaid tänavaid kooli avarasse klassiruumi. Seal, vaikses helges ruumis, on kuulda rütmi, mis ütleb: haridus on armastus, mis püsib puhas ka siis, kui ta nõuab pingutust.
