Meie aedlinn on loodud suvituspaigaks. Suvel on siin lausa paradiis. On aga neid, kes isegi veel Muuga elust suvepuhkuse võtavad.
Perekond Treimann on mitu suve käinud pikkadel autoreisidel Euroopas, abiks minihaagis. Haagise nimi on Arvi, aga see pole mitte üksnes soome-ugrilik mehenimi, vaid tuletis ingliskeelsest lühendist recreational vechicle – RV (ingl k vabaaja sõiduk), mis eesti keeles annabki mõnusa nime Arvi.
Pere kaks tütart, kes on mitmenädalastel haagisereisidel käinud lutipudeli-perioodist alates, on nüüd otsaga kooli jõudnud, nii et nad on juba väga kogenud reisisellid. Ema ja õppejõud Mari-Leen Treimann on oma pere matkakogemustest kirjutanud väga õpetliku, humoorika ja ladusa raamatu “Meie Arvi”.
Ehkki selle pere reisid on neid viinud paljudesse Euroopa riikidesse, on see (ilmselt sarja esimene) raamat keskendunud reisimuljetele Poolas ja Baltikumis.
Ühelt poolt on see väljaanne reisijuht. Siin on selgelt välja toodud, kus on Baltimaade ja Poole mõnusamad kämpingud ja peatumiskohad, niisamuti söögikohad ja lõbustusasutused, kus lastega pere ennast hästi saab tunda. Iga pere, kes lõuna suunas sõitma hakkab, võiks selle raamatu, pliiats käes, läbi töötada, et endale tore marsruut koostada. Praktilise sõidukogemuse sekka tuleb infokilde läbitava riigi looduse ja kultuuri kohta.
Teisalt annab raamat häid näpunäiteid autoga reisimiseks üleüldse – arvestades seda, et pool seltskonda on lapsed. Siin on rida toredaid nippe selle kohta, kuidas ka üsna väikesemahulise haagise abil saab peatumiskohas endale rajada mõnusa nö mitmetoalise korteri. Haagisele on tehtud tehnilisi täiendusi, sellel on päikesepaneelid, telk, varikatus ja kööginurk – ja kõige selle kohta on peremees Kaur Treimann kirjutanud ka üksiksasjalikult oma blogis arvithereyet.wordpress.com
Nii et blogi ja raamat kokku moodustavad toreda multimediaalse ilmingu, kus üks võimaldab jooksvalt sündmuste arengut jälgida, teine aga süveneb üksikutesse alateemadesse, mis lastega reisimisse ja pereelusse kui ka reisimisse üleüldse puutuvad.
Raamatus “Meie Arvi” on väga tähtis koht ka sellel aspektil, et igasugune mujale minek, reisimine, matkamine – see on ühtlasi ka rännak omaenese hingeellu. Reisides avastame enda juures omadusi, mida varem pole märganud, ja loome uusi sildu oma lähedastega; elame läbi ühiseid ehmatusi ja avastusi, imetleme senitundmatuid vaatepilte ja kasvame koos.
Kindlasti on see raamat suhetest omaenda lastega. Lapsed annavad meie kogemustele uue mõõtme. Iga uus ja värske inimene tõlgendab olukordi omamoodi, ja vahel võib see olla väga julgustav, rahustav ja jõuduandev, kuidas lapsed nõu annavad või juhtumeid selgitavad.
Ema Mari-Leen on raamatusse kokku pannud väga praktilised reisimise igapäeva puutuvad peatükid: kuidas kavandada reisiks vajaliku varustuse pakkimist (seal on mõni väga hea nipp!), kuidas valmistuda selleks, et keegi reisil haigestub või vigastada saab, mida teha, et lapsed reisides kõhu täis sööksid ning kuidas veeta pikki sõidupäevi nii, et üksteisele närvidele ei hakkaks käima…
Kuna autori näol on tegu kõrgkooli õppejõuga, on täiesti loogiline, et ka see tükati üsna naljatooniline reisiraamat on koostatud akadeemilise selgusega: iga peatüki lõpul on lühikesed kokkuvõtlikud soovitused.
Aeg-ajalt on raamatus sõna saanud ka nüüdseks 5- ja 7-aastased tütred. Noorema tütre kohta kirjutab Mari-Leen, et päev temaga välisriigis “tähendab seda, et ta püüab kõigest hingest kõigi vastutulijatega keelebarjäärile vaatamata vestlust alustada“. Olenemata enda või vastutulijate vanusest, teeb ta seda aastast aastasse ja riigist riiki. Mari-Leen küsis talt ükskord, miks ta seda teeb. “Sest kui ma kõigile tere ütlen, siis äkki keegi hakkab minuga rääkima,” vastas ta rõõmsalt.
Tõesti, kui olla ise avatud, siis tundub kogu maailm sõbralikum.
Mare Müürsepp
Muuga elanik, Randvere kooli õpetaja
Mari-Leen Treimann. “Meie Arvi. Lastega haagisereisil Poolas ja Baltikumis”. Kirjastus Pegasus
“Meie Arvi” raamatu autor lillesülemiga. Foto: Kaur Treimann
