Intervjuu Vladimir Arhipoviga Maardu linna aastapäeva puhul
Linna ajalugu – see on alati olnud selle loojate ja arendajate lugu. Juba enam kui 35 aastat on Vladimir Arhipovi nimi olnud lahutamatult seotud Maardu eluga. Alates iseseisvuse esimestest aastatest valiti ta pidevalt linnavolikokku, mida ta juhtis, seejärel töötas ta linnapeana, tegi Maardu jaoks kõige olulisemaid otsuseid erinevatel ja kohati väga rasketel aegadel. Täna kaitseb ta jätkuvalt Maardu elanike huve riiklikul tasandil – Riigikogus.
Kuid ennekõike on Vladimir Arhipov Maardu elanik. Mees, kes on aastakümneid elanud linnaga koos, näinud, kuidas kerkisid majad ja pargid, avati koolid ja lasteaiad, kuidas Maardu elanike põlvkonnad vahetusid. Aastate jooksul on Maardust saanud tema jaoks mitte ainult töökoht, vaid ka tõeline kodu, kus tema lapsed on üles kasvanud ja kus kasvavad lapselapsed. Juubeli eelõhtul kutsume teid koos temaga tagasi vaatama ja meenutama, milline oli Maardu erinevatel aastatel, keda ja milliseid sündmusi ta erilise soojusega meenutab, mille üle ta uhkust tunneb ja millisena näeb oma kodulinna tulevikku.
Maardu tähistab oma 45. aastapäeva. Mida see tähtpäev Teile isiklikult tähendab?
Olen selles linnas elanud üle kolme aastakümne, olen seda näinud erinevatel perioodidel: rasketel, ärevatel, pingelistel, aga ka rõõmsatel, loomingulistel aastatel. Juubel on pidu meie kõigi jaoks: neile, kes siin sündisid, neile, kes siia tulid, kes panid oma töö, jõu ja hinge linna arengusse. Olen uhke, et sain olla osa sellest teekonnast, et koos teistega sain panustada linna ellu.
Kui vaatan tänapäeva Maardut – selle lasteaedade, koolide, parkide, hoolitsetud tänavate, spordiväljakute, uute majadega, siis tunnen ma mitte ainult uhkust, vaid ka sooja tänulikkust. Maardu on minu jaoks juba ammu olnud enamat kui lihtsalt koht kaardil. See on kodu, millest on saanud osa minu saatusest.
Lapsena unistasite kapteniks saamisest. Kui Te esimest korda Maardusse tulite, kas kujutasite ette, et Teist saab selle linna omamoodi kapten ja hakkate seisma selle tüüri juures?
Ausalt öeldes, kui ma esimest korda 80ndate lõpus Maardusse tulin, polnud mul muidugi mingeid mõtteid, et ma ühel päeval seda linna juhin. Ma tulin siia tavalise inimesena, kes tahtis lihtsalt alustada uut etappi oma elus – töötada, lapsi kasvatada ja oma elu korraldada. Ma nägin enda ees vaid ilusat väikest mereäärset linna suure potentsiaaliga. Ja selle eest, et mulle usaldatakse ühel päeval võtta vastutus kogu selle „laeva“ eest, mida nimetatakse Maarduks, hoolitses aja jooksul elu ise.
Kuidas Teie lugu Maarduga algas? Mis tollal selle linna juures köitis ja millisena Te Maardut neiul aastatel mäletate?
Saabusin Maardusse riigi ja ühiskonna jaoks pöördelisel ajal. Palju oli siis muutumas ja inimesed, nagu öeldakse, otsisid oma kohta uues elus. Mul oli võimalus siin oma ettevõte rajada ja otsustasin proovida.
Nendel aastatel oli Maardu väike, hubane ja ma ütleksin, et väga inimlik linn. Siin valitses mingi eriline heatahtlikkuse õhkkond. Inimesed elasid siis muidugi tagasihoidlikult, aga vastastikuse austusega. Kõik tundsid üksteist, tervitasid tänaval, aitasid.
Maardu oli siis kompaktne, väike töölislinn – tüüpiliste paneelmajade, lihtsate sisehoovide ja infrastruktuuriga. Ka keerulistel aegadel linn elas: lapsed mängisid sisehoovides, naabrid vestlesid ja selles lihtsas igapäevaelus oli tunda erilist soojust. Ja just see siirus mind toona köitis. Maardu tundus mulle kohe soe ja ehe. Tundsin end siin üsna kiiresti hästi. Siis leidsin sõpru, mu lapsed läksid kooli ja hiljem sündisid lapselapsed – ja linnast sai minu jaoks tõeline kodu.
Maardu oli juba tol ajal paljurahvuseline linn ja see kultuuride mitmekesisus rikastas linna elu. Pühasid tähistati laialdaselt ja sõbralikult, ja need tõid kokku eri rahvustest inimesi. See elanike ühtsus ja vastastikune mõistmine jättis mulle kõige soojemad mälestused.
Üldiselt mäletan nende aastate Maardut kui erilise iseloomuga linna – töökat, sõbralikku ja tulevikku vaatavat. Just see atmosfäär ja inimeste suhtumine muutsid selle mulle koduseks ja lähedaseks.
Teie ühiskondlik ja tööalane tegevus on lahutamatult seotud Maardu arenguga. Millised projektid on Teile täna eriti südamelähedased?
Maardus teoks saanud projektide hulgas on selliseid, mis on nähtavad igale elanikule. Nendeks on muidugi Kallavere moodne sotsiaalmaja ja Muuga hubane lasteaed. Need hooned on saanud linnaelanike eest hoolitsemise ja pikaajaliste tulevikku suunatud investeeringute sümboliks. Kuid on ka vähem märgatavaid saavutusi, mis pole küll silmatorkavad, kuid mängivad Maardu elus olulist rolli.
Esimene on siiras ja pidev dialoog elanikega. Oleme alati püüdnud luua inimlikku ja võrdset suhtlust, olgu selleks isiklikud kohtumised, kirjavahetus või vestlused sõnumi teel. See suhtlus aitab luua usaldusliku õhkkonna, ühtekuuluvuse ja tunde, et linn on tõeliselt meie ühine kodu.
Olen alati uskunud, et linnaametnike töö ei tohiks põhineda hirmul, vaid inimeste usalduse ja lootuse tugevdamisel. On oluline, et inimesed tunneksid, et neid toetatakse, et nad pole oma raskustega üksi. Kui inimene palub abi, tuleks ta vastu võtta mõistmise, osavõtlikkuse ja austusega. Lootus on see, mis annab jõudu edasi liikuda, hoolitseda lähedaste eest, kasvatada lapsi ja ehitada tulevikku. Just usaldusel põhinevat õhkkonda me oma linnas püüdsimegi luua.
Teine silmapaistmatu, kuid tõeliselt oluline infrastruktuuriline samm, millest vähesed teavad on: väljaostmine ja kulunud torude täielik moderniseerimine endise Maardu Keemiatehase piirkonnas. Kui üks eelmistest omanikest otsustas loobuda vastutusest amortiseerunud kommunikatsioonide eest, võttis linn initsiatiivi enda kätte. Ostsime süsteemi, valmistasime ette projekti, kaasasime Euroopa rahastust ja saavutasime tulemuse – nüüd voolab selles piirkonnas kvaliteetne vesi ning 52 ettevõtet, kus töötab sadu Maardu elanikke, arenevad jätkuvalt ja pakuvad meie elanikele töökohti. Projekti kogumaksumus oli umbes viis miljonit eurot, kuid see samm päästis terve majandusklastri silmapaistvast langusest ja andis sellele uue hingamise.
Keda linnaelanikest, kolleegidest ja abilistest meenutate erilise soojusega, kui räägite linna minevikust ja olevikust?
Erilise soojusega meenuvad Elvira Piiskoppel – inimene, kes pühendas aastaid linna teenimisele. Ta juhtis nii linnavolikogu kui ka ühte keerulisemat ja vastutusrikkamat osakonda – kommunaalametit. Teda iseloomustas pühendumus oma tööle, selge arusaam linna protsessidest ning kolleegide ja elanike suur austus. Sellised inimesed on stabiilsuse alustalaks.
Rein Meel – laialdaste kogemustega ekspert, kelle teadmised, mis olid kogunenud aastatepikkuse töö jooksul valitsusasutustes, olid meile usaldusväärseks toeks. Kasutasime tema nõuandeid ja kogemusi kõige raskematel aegadel – rahulikult, tõhusalt, ilma tarbetu kärata, kuid suure tulemuslikkusega.
Eriline koht linna ajaloos on Leo Repponenil – teda võib õigusega nimetada rahva lemmikuks. Ta oli Maardu Gümnaasiumi direktor ja juhtis seejärel kümme aastat linnavolikogu. Tema lahkus, avatus ja tarkus jätsid paljude südamesse jälje. Ta oskas mitte ainult juhtida, vaid ka ühendada, inspireerida – tõeline autoriteet, kuid ilma suurelisuseta.
Linna sotsiaalpoliitika kujundajatest on võimatu mitte mainida Malle Dargelit. Ta juhtis pikka aega sotsiaalosakonda ja oli linnavalitsuse liige. Tema tundlik arusaam inimestest, oskus „lahti harutada“ ka kõige segasemaid olukordi ning kriisihetkedel rahulikuks jääda, tegid temast asendamatu spetsialisti ja tõeliselt suure algustähega inimese.
Linnavalitsuse praeguste töötajate seast tahaksin esile tõsta Helge Salu, meie meeskonna hinge. Alati sõbralik, heatahtlik, naeratav ja abivalmis. Ta on selline haruldane inimene, keda te kunagi ei näe ärritatuna ega ükskõiksena. Samal ajal on Helge kõrgetasemeline professionaal, kellele saab igas olukorras loota.
Eraldi tahaksin mainida Malle Tammikut, aktiivset linnaelanikku, kes ka pärast pensionile jäämist elab Maardu asjadele kaasa. Omal ajal juhtis ta meie linnas koori ja tantsurühma, inspireeris inimesi kogukonnaelus osalema. Me hoiame temaga siiani ühendust – ta jagab oma mõtteid, tähelepanekuid, aitab meil sügavamalt tunnetada, mida lihtsad Maardu elanikud ootavad ja kuidas nad elavad.
Te juhtisite linna palju aastaid ja elasite koos temaga läbi erinevaid aegu. Mis oli Teie linnajuhiks olemise ajal kõige raskem katsumus?
Minu jaoks oli ilmselt kõige raskem esimene periood, mil ma alles hakkasin linna juhtima. See oli 90ndate keskpaik – suurte muutuste ja täieliku ebastabiilsuse aeg. Linna finantsbaas oli sel ajal minimaalne, paljud ettevõtted sulgesid uksi, inimestel olid tõsised igapäevased raskused ja sellele lisandusid teravad probleemid kommunaalteenuste sektoris.
Üks raskemaid ülesandeid oli probleemid soojusvarustusega. Vanad küttetrassid kulgesid mööda maapinda, soojus kadus teel majadesse, küttearved olid talumatud ja lisaks koormas linna tohutu kogunenud intressivõlg, mille õiglus oli väga kaheldav. Me pidime tegema väga raske, kuid olulise otsuse – keelduma selle intressi tunnustamisest ja alustama võitlust võlakohustuste läbivaatamiseks.
Kuid moraalses mõttes oli ehk kõige raskem võitlus organiseeritud kuritegevuse laine vastu, mis sel ajal aktiivselt pead tõstis. Bandiidid hakkasid „kehtestama maksu“ isegi linnaasutustele – see jõudis selleni, et nad nõudsid raha apteegilt ja eluasemeametilt. Mingil hetkel sai selgeks, et seda ei saa enam taluda. Mina ja mu kolleegid pöördusime abi saamiseks politsei ja eriteenistuste poole. Seejärel õnnestus meil linna meelitada professionaalseid korrakaitsjaid, kes siia tegelikult korra tõid.
Rasketel aegadel püüdsin alati mõelda ennekõike inimestele. Iga otsuse taga ei olnud numbrid ja paberid, vaid konkreetsed pered, nende igapäevaelu ja tulevik. See andis erilise vastutuse ja sundis otsima lahendusi, mis aitaksid mitte ainult ajutiselt, vaid parandaksid olukorda ka reaalselt.
Milles seisneb Teie arvates Maardu linna tugevus? Kuidas avaldub selle hingeline pool ja ainulaadsus ning millised omadused on neil, kes seda linna ehitasid ja edasi ehitavad?
Maardu hing peitub inimestes, kes oskavad kokku hoida, üksteist austada ja edasi liikuda, hoolimata mis tahes raskustest. Siin on eriline naabruskonna ja vastastikuse abistamise tunne. Inimesed on harjunud mitte kõrvale jääma, kui kellelgi nende lähedal on raske. See, mis suurtes linnades sageli kaob – lihtne inimlik osavõtlikkus, tähelepanu ligimesele –, on Maardus säilinud.
Maardu elanikud on iseloomuga inimesed. Nad ei karda muutusi ega rasket tööd. Keerulistel aegadel ei oodanud keegi imet ega abi väljastpoolt – kõik püüdsid ise hakkama saada, tuginedes tööle, solidaarsusele ja sisemisele meelekindlusele. Isegi kui nad pidid nullist alustama ehk pärast riigi, süsteemi, majandusliku reaalsuse muutumist, ei kaotanud nad oma väärikust ja usku paremasse homsesse. Nad kasvatasid lapsi, ehitasid maju, lõid selle linna samm-sammult ja telliskivi haaval.
Maardu on linn, mis on alati suutnud ajaga kaasas käia, areneda ja ehitada, kuid samal ajal säilitada oma inimlikkuse. Ehitusplatside, tänavate ja parkide taga on alati olnud elavad näod, päris elulood. Just siin peitub linna tõeline tugevus: mitte hoonetes, vaid inimestes, kes oskavad koos olla ja üksteist austada, olenemata vanusest, keelest või päritolust.
Kujutades ette Maardut 10, 20 või 30 aasta pärast, siis millist linna Te näha tahaksite?
Unistan, et Maardu oleks ka edaspidi linn, kus tahaks elada, töötada, lapsi ja lapselapsi kasvatada. Et see jääks hubaseks ja heakorrastatuks, et siin oleksid parimad koolid, lasteaiad, pargid ja spordiväljakud – kõik, mis teeb elu mugavaks ja inimlikuks.
Soovin, et paljude unistused täituksid: kerkiks moodne kino, avataks spaakeskus ja suur ehituspood, ehitataks avar ja valgusküllane kultuurimaja koos noortekeskusega ning linnaraamatukogu koliks hubasesse ja mugavasse hoonesse, kuhu tuleksid rõõmuga nii täiskasvanud kui lapsed.
Soovin, et linn areneks ka 30 aasta pärast edasi, meelitaks ligi uusi investeeringuid ja noori peresid, looks töökohti, kuid samal ajal ei kaotaks oma erilist hingesoojust ja sõbralikku atmosfääri, mis on Maardut alati iseloomustanud.
Maardu on läbi aegade olnud linn, mis on osanud tulevikku ehitada. Ma tahan uskuda, et see on nii ka edaspidi.
Intervjuu lõpetuseks: mis on teie peamine aastapäevasoov Maardu linnale ja selle elanikele?
Soovin siiralt, et Maardu jääks linnaks, kus täituvad unistused– nii väikesed kui suured. Kus lapsed lähevad rõõmuga kooli ja lasteaeda, kus noortel on võimalus oma elu üles ehitada, kus täiskasvanutel on korralik töö ja kindlustunne tuleviku suhtes ning kus vanem põlvkond on ümbritsetud hoolivuse, austuse ja tähelepanuga.
Täitugu Maardu uute ideede, kaunite majade, roheliste parkide ja huvitavate kultuuriüritustega. Tulgu linna uued võimalused, avagu siin oma uksed uued ettevõtted, kerkigu siin hubaseid piirkondi peredele.
Kõige tähtsam on aga see, et siin püsiks alati inimeste südamete soojus, lahkuse ja austuse õhkkond, mille pärast paljud on selle linna kunagi oma koduks valinud. Olgu kõigil, kes Maardut koduks peavad, alati tunne: siin mind oodatakse, siin mind mõistetakse, see on minu koht.
Soovin linnale edasist arengut, õitsengut, intelligentseid otsuseid ja julgeid ideid. Las Maardu kasvab ja uueneb, jäädes samal ajal hubaseks ja soojaks koduks igale oma elanikule.
Palju õnne juubeli puhul, Maardu! Las sinu lugu jätkub sama väärikalt, nagu sa siiani oled kõiki katsumusi läbinud. Sind ootavad ees veel palju häid tegusid, mille üle võivad uhked olla nii need, kes elavad linnas täna ning ka need, kes tulevad siia homme.
Vastlapäeva tähistamine lasteaias Rõõm 1996. aastal. Foto Vladimir Arhipovi isiklikust arhiivist
