Koolidirektor Leo Repponen koos õpetajate kollektiiviga. Foto Leo Repponeni isiklikust arhiivist
Linna ajalugu – see ei ole ainult ehitatud tehaste, rajatud teede ja püstitatud majade kroonika. See on ennekõike nende inimeste lugu, kelle töö, andekus ja pühendumus lõid selle linna ainulaadse ilme.
Käesolev materjal on Maardu kujunemisaastate kollektiivne portree, mis on kokku pandud nende mälestustest, kes seisid tema alguse juures. Neli erinevat häält – võimu, hariduse, kultuuri ja spordi esindajad – moodustavad ühtse harmoonilise pildi. Kuuleme esimestest vagunitest ja ehitustest, vabariigi suurima kooli tööst ja esimestest massipidudest, lahendustest kõige keerulisematele linnamajanduse probleemidele ning spordiliikumise arengust.
Nende mälestuste leheküljed võimaldavad meil tunda tolle aja vaimu – esimeste ehitajate romantikat, loojate entusiasmi ja vankumatut usku oma linna. Need leheküljed aitavad meil lähemale jõuda selle mõistmisele, kuidas töölisasula kasvas üheks Eesti rohelisemaks ja heakorrastatumaks linnaks.
Leo Repponeni, Maardu aukodaniku mälestused, kes on andnud suure panuse haridussfääri ning Maardu linna kujunemisse ja arengusse
Minu tutvumine Maarduga leidis aset 1959. aastal. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist määrati mind tööle Maardu Keskkooli (nüüd Kallavere Keskkool) kehalise kasvatuse õpetajaks. Maardu jättis mulle meeldiva mulje – tolle aja kohta oli see üsna sümpaatne asula suure hulga inimestega.
Koolihoone oli vana ja võimla asus keldrikorrusel ning oli väga väike – väiksem kui võrkpalliväljak. Koolis toimus õppetöö kahes keeles ja õpilasi oli palju – umbes 700 –, ning seetõttu oli õppetöö korraldatud kahes vahetuses. Kuna kõik klassid ei mahtunud ühte hoonesse ära, paigutati mõned klassid ja samuti kooli administratsioon Maardu Keemiatehase juures Fosforiidi tänaval asunud barakki.
Mu isa kauged sugulased elasid Maardus, kuid ma ei elanud nende juures – mulle anti tuba kommunaalkorteris. Teises toas elas mu kolleeg Henno Karjatse, tulevane Maardu Keskkooli õppealajuhataja, kes õpetas ajalugu ja joonistamist.
Koolis töötades pühendasin suurt tähelepanu spordi arendamisele Maardu laste, noorte ja täiskasvanute seas. 1964. aastal, kui Maardu Põhikool ehitati, võtsin enda kanda suuremahuliste linnasiseste võistluste korraldamise, kus osalesid koolid, Keemiatehase tsehhid ning Keemiatehase elamu- ja kommunaalosakond.
1975. aastal pakuti mulle Maardu Keskkooli õppealajuhataja ametikohta ja 1982. aastal sain kooli direktoriks, jätkates keskendumist spordi ja tervisliku eluviisi edendamisele.
Maardu Keemiatehase töötajate arvu kasvades kasvas ka kooliõpilaste arv. 1980. aastate lõpuks oli Maardu Keskkool vabariigi suurim kool – selles õppis 2300 õpilast ja avati 11 esimest klassi. Ainuüksi õpetajaid töötas koolis enam kui 150. Nii suure hulga õpilaste haridusprotsessi korraldamine oli keeruline, kuid 1987. aastal, kui Maardusse ehitati uus kool (nüüdne Maardu Gümnaasium), lahenes see probleem. Sain uue kooli juhiks.
1991. aastal sai Maardu iseseisvuse – võimaluse ellu viia oma plaanid, millest elanikud olid ammu unistanud. Sellest sündmusest sai tõeline pidupäev kõigile Maardu elanikele. Keemiatehase klubis (nüüdne Rahvamaja) toimus pidulik koosolek, mille kulminatsiooniks oli meie kunstilise isetegevuse rühma korraldatud kontsert.
Pärast iseseisvuse saamist suurenes elanikkonna aktiivsus. Valiti linnavolikogu liikmed, kes osalesid entusiastlikult linna elus, aidates inimestel nende probleeme lahendada. Kuid alguses oli raske, kuna linn oli varem saanud rahastuse Tallinna Mererajooni koosseisus, kuid nüüd tuli alustada nullist ja 1991. aasta ise oli keeruline aasta. Isiklikult muretsesin koolidirektorina õpetajate palkade pärast. Märkimisväärset abi sai linn sel perioodil Maardu Keemiatehaselt, mis ehitas teid, elumaju, ühiselamuid ja teostas heakorratöid ning loomulikult toetas Keemiatehas oluliselt ka kooli. Kool ja Keemiatehas on alati teinud väga tihedat koostööd, sealhulgas toetasid tsehhid šefluse korras klasse: nad aitasid korraldada pidulikke üritusi, tegid klassidele kingitusi (näiteks telereid ja raadioid), rahastasid ekskursioone mööda Eestit ning korraldasid ja rahastasid lõpuklasside reise Leningradi ja teistesse Balti riikidesse.
1993. aastal asusin linnavalitsust juhtima, saades linnapeaks. See sundis mind mõneks ajaks koolist lahkuma. Paljude linna probleemide lahendamine langes sel ajal minu õlule, sealhulgas linna soojaga varustamise küsimus.
1995. aastal naasin kooli juhtima, töötades seal kuni 2005. aastani. Samal aastal valiti mind juhtima Maardu Linnavolikogu, mille liige olin olnud aastaid. Linnavolikogu esimehena töötasin kuni 2017. aastani.
Maardu arengu keerulistele aastatele tagasi vaadates tuleb tunnustada inimesi, kes pühendasid oma elu meie linnale. Minu arvates andsid kaks endist linnapead, Georgi Bõstrov ja Vladimir Arhipov, linna arengusse ja kasvu väga suure panuse. Samuti tahaksin tunnustada abilinnapea Rein Meeli ja finantsosakonna juhi Anatoli Kartovi tööd.
Täna on Maardu täielikult toimiv ja elamiseks mugav linn: koolid, lasteaiad, spordiväljakud ja staadion, bassein, tervisekeskus, pargid, kultuurikeskus, uued elamukompleksid ja hea bussiühendus Tallinnaga. Samuti väärib märkimist, et siin toimuvad iga-aastased laadad arvukate müügikohtadega. Lühidalt öeldes on siin kõik eluks vajalik olemas. Noored võivad vajada veidi enamat, aga omaealiste vaatenurgast võin öelda, et pensionäridel on siin mugav elada.
Soovin Maardu tulevastele põlvkondadele, et kõigil oleks hea ja huvitav töö ning aega puhkuseks ja meelelahutuseks. Soovin kõigile edukust ja võimalust tegeleda oma lemmikhobidega. Pühendagu kasvav põlvkond rohkem aega haridusele ja suhtugu õpingutesse tõsisemalt. Soovin kõigile heaolu ja õitsengut!
Katkendeid Nikolai Zelentsovi mälestustest, kes oli linna arengu alguse juures
Maardu on minu väike kodumaa.
1968. aasta augustis saabusin koos teiste noorte spetsialistidega, Kinešema Keemiatehnikumi lõpetajatega, Maardusse, et töötada Estonfosforiidi keemiatehases.
Grupi tüdrukud majutati naiste ühiselamusse ja meid neljakesi kaheks ja pooleks kuuks meeste ühiselamu kõrval asunud ehitushaagisesse. Kõrvalhaagises elasid Kohtla-Järve Keemiatehnikumi poisid. See oli puhas romantika.
Tehase personaliosakond määras meid väävelhappetsehhi. Selles tsehhis toimus väga keeruline tehnoloogiline protsess ja seal töötamine kujundas paratamatult meie isiksusi. Väävelhappetsehhi meeskond, mis koosnes kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidest, oli tehase üks organiseeritumaid ja ühtsemaid osakondi. Vaatan nostalgiaga tagasi selles kollektiivis veedetud aastatele ja olen sügavalt tänulik kõigile oma endistele kolleegidele. Ilma nende abita poleks ma saanud oma kuut aastat kestnud õpinguid Tallinna Polütehnilise Instituudi elektrotehnika osakonnas lõpetada.
Hakkasin tsehhis tööle 1968. aasta septembris valaja-nõrutajana, tegelesin happemahutite loksutamisega ja võtsin valmistoodangut vastu lattu. 1969. aasta märtsis sain torniosakonna operaatoriks, seejärel elektrikuks. 1977. aasta suvel, pärast instituudi lõpetamist, viidi mind üle ehitatavasse EI-21 tsehhi energeetikuks. 1978. aasta detsembriks olin energeetikuna töötanud peaaegu kõigis tehase tsehhides ja 1978. aasta lõpus määrati mind tehase peaenergeetiku asetäitjaks.
1985. aasta märtsis kandideerisin Maardu Linnavolikogu valimistel ja mind valiti saadikuks. Linnavolikogu esimesel koosolekul pakuti mulle Maardu täitevkomitee juhi kohta. Seejärel valiti mind ka Tallinna Mererajooni volikokku. Üllatav oli see, et umbes 20 tuhande elanikuga linnas koosnes linnavolikogu 75 saadikust.
Olin linna täitevkomitee esimees kuni 1998. aasta oktoobrini. See oli väljakutseid pakkuv ja väga huvitav aeg. Mäletan paljusid huvitavaid hetki, mis olid seotud linna elu ja arenguga. Jagan mõnda neist.
Sel ajal koosnes linna täitevkomitee kollektiiv üheksast töötajast, sealhulgas koristaja. Linna täitevkomitee liikmete hulka kuulusid linna territooriumil oma elamufondi omavate organisatsioonide esindajad. Selliseid organisatsioone oli viis: linna moodustav ettevõte Estonfosforiit, Tallinna Ehitustrust, Iru Soojuselektrijaam, Tallinna Naftabaas ja sõjaväeosa. Meie töö kõige olulisem osa oli nende linna elutähtsa infrastruktuuri eest vastutavate organisatsioonide tegevuse koordineerimine.
Sel ajal asus linna täitevkomitee kontor keemiatehase tööstustsoonis aadressil Fosforiidi 13, hõivates teisel korrusel kaks omavahel ühendatud korterit. Loomulikult tekitas see linnaelanikele täitevvõimuga suhtlemisel olulisi ebamugavusi. 1986. aasta kevadel saime kokkuleppel Tallinna Ehitustrustiga oma valdusse endise meeste ühiselamu aadressil Karjääri 7, kuhu peagi kolisime.
Sellest hetkest alates alustasime koos Mererajooni Täitevkomiteega tööd Maardu linna elamuameti, tänase Maardu Elamu, loomise nimel. Algasid keerulised läbirääkimised elamufondi omanikega üleandmise tingimuste osas. Meie pingutused olid edukad ja meie uue hoone esimesel korrusel asutati uus linnaettevõte.
1986. aastal võeti kasutusele Uus-Tallinna Meresadam. Algas Maardu põhjaosa kiire areng. Kui 1985. aasta alguses seisid selles piirkonnas kolm seitsmekorruselist ühiselamut ja üks viiekorruseline kortermaja, siis järgmise kolme kuni viie aasta jooksul ehitas sadam suure elamukompleksi koos kogu vajaliku infrastruktuuriga: elamud, lasteaiad, kool, spordikompleks ja maa-alused kommunikatsioonid.
Üks meeldejäävamatest ja mitte just meeldivatest sündmusi oli suuravarii peaküttetrassil, mis ühendas peamist soojusallikat Estonfosforiidi elektritsehhist Kallavere elamurajooniga. Avarii juhtus 29. detsembril 1986. Pühade ajal, eriti külmade ajal, oli linn ohus jääda kütteta. Moodustati avariimeeskond. Tänu Estonfosforiidi spetsialistidele ja teiste linnaettevõtete abile õnnestus avarii 31. detsembril kõrvaldada, kuid kahe hoone küttesüsteemid olid külmunud.
1988. aasta septembris võttis linnavolikogu vastu minu vabatahtliku tagasiastumise. Põhjused olid isiklikud ja ei olnud seotud minu töö iseloomuga. Estonfosforiidi direktori kutsel asusin oktoobris 1988 tootmisdirektori asetäitja ametikohale. Samal ajal jätkasin linnavolikogu liikme ja linna täitevkomitee liikmena töötamist. Linna täitevkomitee koosolekul 1989. aasta oktoobris pakuti mulle võimalust korraldada ja juhtida ehitusettevõtet, mille asutajateks pidid olema Maardu linna täitevkomitee ja Uus-Tallinna Sadam. Ettevõte pidi ehitama linnale sotsiaalrajatisi. 1989. aasta detsembris registreeriti Eesti Majandusministeeriumis väike ehitusettevõte FIORD.
Ettevõtte meeskond oli kõrgelt kvalifitseeritud ja me alustasime tööd 1990. aasta alguses. Meie esimesteks projektideks olid teenindusmaja aadressil Nurga 1 ja kaubanduskeskus aadressil Nurga 3. 1992. aasta alguseks olid kaks ühekorruselist hoonekarpi juba olemas, kuid 1990. aastate keerulise majandusliku olukorra tõttu lõpetas Uus-Tallinna Sadam projektide rahastamise ja pakkus neid Maardu Linnavalitsusele. Meie ettevõte (tollal juba aktsiaselts AS Fiord-Insener) pakkus poolelioleva teenindusmaja ära ostmist ja see avati 1994. aastal.
Georgi Bõstrovi tulekuga linna täitevkomiteesse hakati pöörama suurt tähelepanu linna heakorra arengule. Ettevõtte Fiord-Insener alla loodi haljastusosakond, mis hooldas linna muruplatse ning istutas puid ja lilli. Aeg-ajalt esines elanike, eriti noorte, poolt vandalismijuhtumeid (puude murdmine, lillede väljakaevamine), kuid me taastasime kannatlikult kõik. Samal ajal edenes aeglaselt, kuid kindlalt noorema põlvkonna kasvatamine. Oluline samm selles suunas oli koolide töömalevate loomine suvevaheaegadel, mis tegelesid haljastustöödega. Töömalevates töötanud lapsed hakkasid linna austama. Näen, et täna kannab töörühmade töö vilja. Ja tulemused on märgatavad – täna on Maardu üks rohelisemaid ja hooldatumaid linnu Eestis.
Maardu linn oli esimene asula tänapäeva Eestis, mis ehitas õigeusu kiriku. Suur teene selles oli Georgi Bõstrovil, kes suutis neil rasketel aegadel korraldada tõeliselt rohujuuretasandil toimuva ehitusprojekti, kaasates nii ettevõtteid kui ka kohalikke elanikke.
Tänapäeval on rõõm näha Maardu arengut, mis jätkab esimeste linnavolikogude ja linnavalitsuste loodud traditsioone. Linna teenused toimivad hästi; positiivseid muutusi on Tallinnaga ühendavas bussiliikluses; märkimisväärset tähelepanu pööratakse linna sõiduteedele; ning palju on tehtud tööd tehnovõrkude rekonstrueerimiseks ja teekatte remondiks. Eriti tahaks välja tuua Muuga ja Järveäärse linnaosade arengu – need on suvilate rajoonist kauniteks elamurajoonideks muutunud.
Maardu on viimastel aastatel läbi teinud märkimisväärse muutuse ja elanikud näevad neid muutusi. Soovin Maardu elanikele, et nad hoolitseksid linna eest ja osaleksid selle arengus.
Oma mälestusi jagab Sergei Petrov, Maardu linna aumärgi omanik, kes on pühendanud palju aastaid spordi arendamisele
Saabusin Maardusse 1986. aastal. Sel ajal oli mul huvitav ja paljutõotav töökoht Tallinnas ning meie pere plaanis kolida pealinna. Tundus, et see väike ja silmapaistmatu linn jääb vaid ajutiseks peatuspaigaks, kuid saatusel olid teised plaanid ja täna olen selle pöörde eest tänulik.
1987. aastal tegi Leо Abramovitš Repponen mulle ettepaneku tulla tööle Maardu Keskkooli. Sel ajal oli uue koolihoone ehitus lõpule jõudmas ja spordikompleksi ehitamise plaanid olid juba olemas. Pakkumine tundus nii tähelepanuväärne ja paljutõotav, et võtsin selle kõhklemata vastu.
Maardu iseseisvaks linnaks kujunemise periood langes minu jaoks kokku uue, huvitava ja vastutusrikka tööga. Mulle sai osaks au tegeleda äsjavalminud spordikompleksi sisustamise ja selle avamiseks valmistumisega. Just sel ajal hakkasid Maardus aktiivselt arenema spordisektsioonid: ujumine ja allveeujumine, jalgpall, judo, taekwondo, aikido, laskmine, sportlik võimlemine ja aeroobika. Korraldati palju uusi võistlusi, mis leidsid kohalikelt elanikelt kiiresti vastukaja. Eriti populaarne oli Uus-Tallinna Merekaubandussadama töötajate spartakiaad. Samal ajal muutus ka linn ise: ehitati uusi elamuid ja sadamasse saabus noori – aktiivseid, sihikindlaid, valmis töötama ja linna arendama. Nii algas minu teekond Maardus – teekond, millest sai minu elu oluline ja tähendusrikas osa. Tagasi vaadates pean oma peamiseks saavutuseks linna arendamisel erinevate spordialade kvalifitseeritud lastetreenerite ligimeelitamist ja regulaarsete linnavõistluste traditsiooni loomist.
Vaatamata sellele, et olen pensionile läinud ja aktiivsest tööst eemaldunud, olen hinges jäänud meie linnale lähedaseks. Maardu on mulle alati kallis olnud ja ma soovin siiralt näha, kuidas see jätkuvalt kasvab ning muutub aina paremaks ja elavamaks. Usun, et aja jooksul ilmuvad siia uus moodne spordikompleks, jalgpalliareen, kunstjääga liuväli ning uued kergejõustiku, korvpalli, võrkpalli, suusatamise, hoki, iluuisutamise ja male sektsioonid. Sellised muutused annaksid lastele ja noortele veelgi rohkem arenguvõimalusi ning muudaksid linna tõeliselt sportlikuks ja dünaamiliseks.
Soovin Maardu elanikele kogu südamest tugevat tervist, turvalist rahutaevast, kindlustunnet tuleviku suhtes ja lihtsat perekondlikku õnne. Olgu teie kodud alati soojad ja hubased ning rõõmustagu meie linn meid jätkuvalt oma uuenemise ja heatahtliku atmosfääriga.
Sergei Petrov kõnelemas spordikompleksi avamistseremoonial 1991. aasta sügisel. Foto Sergei Petrovi isiklikust arhiivist
Spordikompleksi avamine 1991. aasta sügisel. Pealtvaatajate seas tribüünil on kutsutud külalised: Maardu täitevkomitee esimees Georgi Bõstrov, Maardu Keskkooli direktor Leo Repponen, kooli õppealajuhataja Ljubov Sofina, õppealajuhataja Natalja Aristova, tütar süles, kehalise kasvatuse õpetaja Vaabo Säästla, Vera Nešitova, ehitusjuht ehitusjärgus oleva Uus-Tallinna Sadama direktsioonist ja teised. Foto Sergei Petrovi isiklikust arhiivist
Maardu aukodanik Nikolai Švets rääkis oma tutvumisest Maarduga ja oma viiekümneaastasest loomingulisest tegevusest
Maarduga sain esimest korda lähemalt tuttavaks 1976. aastal, kui saabusin Iru Soojuselektrijaama ehitama. Maardus elades ja soojuselektrijaamas lukksepana töötades õppisin samaaegselt Leningradi oblasti kultuurikoolis. Pärast selle lõpetamist hakkasin omandatud teadmisi praktikas rakendama: viisin läbi puhkeõhtuid Keemiatehase klubis ja tegelesin loomingulise tööga tantsurühmades.
Aeg möödus. Lahkusin Iru Soojuselektrijaamast, lõpetasin Peterburi Kultuuriinstituudi ja pühendusin täielikult oma tööle Maardu linna massiliste tänavapidustuste tegevjuhina. Massipidustuste ja teatrietenduste lavastaja koolitus aitas mul neid korraldada ning pean just seda tööd oma suurimaks professionaalseks saavutuseks. Selliseid pidustusi polnud enne mind Maardus korraldatud. Ainult keemikute päeva peeti igal aastal mai viimasel pühapäeval. Mul oli võimalus korraldada ja viia 1992. aastal läbi viimane selline üritus. Hiljem sain kõigi Maardu massifestivalide idee autoriks, stsenaristiks ja lavastajaks kuni 2018. aastani.
Eriti uhke olen Ukraina rahvakunsti- ja folklooriteemalise laada „Sorotšintsõ laat Eestis“ üle, mis põhineb Nikolai Gogoli loomingul. See laat on registreeritud Ukraina rekordite raamatus kui ainus välismaal toimunud Sorotšintsõ laat. Ja 2025. aasta novembris oli minu loomingulise tegevuse viiekümnes aastapäev.
Minu lemmikkoht Maardus on alati olnud Kellamäe park. Olen seal korraldanud lugematul hulgal üritusi, valides selle paiga pidustuste toimumiskohaks tema ainulaadse maastiku ja tiigi tõttu, mis lõid kordumatu ja hubase atmosfääri. Mul on hea meel, et pidustuste pidamise traditsioon just selles pargis elab edasi ja et tänapäeval on sellest saanud kohalike armastatuim puhkekoht.
Olen uhke ka jaanipäeva tähistamise koha üle, mille valisin aastaid tagasi kui ideaalse paiga sellise ürituse jaoks.
Maardu iseseisvuse esimesed aastad jäävad keerulistesse 1990. aastatesse, mida paljud mäletavad ohjeldamatute kuritegelike jõukude, ettevõtjate omavahelise rivaalitsemise, süütamiste ja ähvardamiste järgi. Vaatamata kõigele hakkasid Maardusse ilmuma müügikioskid, ehitati poode ja turud muutusid kohalike seas väga populaarseks. Just sellest perioodist alates hakkas linn järk-järgult muutuma.
Erilise soojusega meenutan Maardu kiriku ehitamist ja avamist ning üheks olulisemaks sündmuseks võib nimetada merekaubandussadama rajamist, millel oli suur tähtsus mitte ainult Maardule, vaid kogu riigile, kuna sadam pakkus töökohti.
Aastad lähevad. Linn elab oma elu, areneb ja õitseb. Inimesed käivad tööl, lapsed lasteaias ja koolis. Sünnib uus Maardu elanike põlvkond.
Muidugi on igaühel oma nägemus sellest, millisena ta tahaks linna tulevikus näha. Ma arvan, et kõik tahavad, et linn oleks heakorrastatud, puhas ja turvaline ning et Maardus oleks piisavalt töökohti. Ja linnaelanikele tahaksin soovida maksimaalset tervist, rahu, vaikust ja harmooniat.
