Maardu iga-aastasel spordigalal, mis oli pühendatud spordiaasta tulemuste kokkuvõtetele, kõlas mitmel korral taekwondo-sportlase Erik Lavrovi nimi. Viimastel aastatel on sportlase saavutused, mis väljenduvad medalites ja kõrgetasemelistes sportlikes tiitlites, olnud sõna otseses mõttes jalustrabavad: kahekordne Eesti juunioride meister, 2018. aasta Eesti juunioride meistrivõistluste parim sportlane, 2018. aasta kadettide Euroopa meistrivõistluste kahekordne pronks, 2019. aasta Eesti kadettide meister, 2019. aastal kahekordne Eesti juunioride meister, Euroopa juunioride karikavõistluste võitja ja hõbemedalist, kahekordne juunioride maailmakarika pronks, 2019. aasta juunioride Euroopa meistrivõistluste pronks, kolmekordne Eesti meister ja 2022. aasta Euroopa meister, kahekordne Eesti meister 2024. aastal.
2024. aasta sportlike saavutuste eest pälvisite „Aasta sportlase“ tiitli. Erik, ühinen siiralt paljude südamlike õnnitlustega! Soovin esitada mõned küsimused, mille vastused aitaksid loodetavasti mõista teie edu saladust. Teie, nagu ei keegi teine, oskaksite meiega jagada – millised isikuomadused tõite spordiareenile kaasa ja milliseid oskusi olete treeningute käigus arendanud?
Juba väga varakult hakkasin tegelema kergejõustiku ja capoeira‘ga ning seejärel ujumisega, millele pühendasin tervelt seitse aastat. Usun siiralt, et ujumine on minu distsipliini tugevdanud. Treeningud olid ranged ja neid, kes puudusid või ei pingutanud piisavalt, nimetati muidusööjateks. Ujumine õpetas mulle vastutustunnet, töökust ja visadust ning oskust saavutada tulemusi regulaarse ja järjekindla distsipliini kaudu.
Sellest kogemusest sai tõeline vundament edasisteks saavutusteks, sealhulgas taekwondos. Mõistsin, et spordimaailmas edu saavutamiseks tuleb treeningutega alustada juba lapsepõlves. Tänu ujumistrennides saadud heale füüsilisele ettevalmistusele, saavutasin taekwondos sportliku taseme pooltest eakaaslastest kiiremini. Kuid peagi selgus, et edukaks olemiseks ei piisa ainult füüsilisest ettevalmistusest. Tuleb osata ka kaotusi väärikalt vastu võtta ja arendada vaimset vastupidavust.
Taekwondost sai minu jaoks mitte ainult sport, vaid tõeline elukool. See õpetas austama oma treenerit, treeningpartnereid ja isegi treeningsaali, kus me alati traditsioonide kohaselt kummarduse teeme.
Olen kindel, et isiklikud omadused (distsipliin, sihikindlus, kannatlikkus ja austus protsessi vastu), mida olen sportlasena arendanud, aitavad mind ka muudes eluvaldkondades. Sport, mis tahes kujul, ei kujunda mitte ainult keha, vaid ka iseloomu.
Rääkige meile sportlikust distsipliinist või oma isiklikest nõudmistest iseendale, ilma milleta Te ei suudaks soovitud tulemusi saavutada.
Paljud ütlevad, et sport aitab inimesel end paremini tunda, püsida vormis ja parandada tuju – ma olen sellega nõus. Kuid minu jaoks on spordist saanud midagi enamat – see pole enam lihtsalt harjumus või viis tervist hoida, vaid elu lahutamatu osa. Olen jõudnud sinnamaale, et kui ma trenni ei tee, siis tunnen end kohutavalt. See võib paljudele tunduda ekstreemne, kuid treeningu vahelejätmise mõte tekitab minus ebakindlust. Ma ei saa endale lubada nõrkust või tegevusetust -selline mõtteviis on nüüdseks osa minu maailmavaatest.
Kord tõi mu treener näite ühe oma õpilase kohta: „Mõnel võib kuluda viis aastat ja mõnel kakskümmend, aga kui sa alla ei anna, saad tšempioniks.“ Need sõnad on saanud minu jaoks tõeliseks kreedoks. Minu jaoks on stabiilsus tähtsam kui miski muu – olulisem kui andekus, intellekt või teised tegurid. Usun, et kui teed jätkuvalt tööd, ei anna alla, lähed sammukaupa aina edasi, siis lõpuks sa võidad.
Minu jaoks on pidev treening rohkem kui teekonda soovitud tulemusteni, see on ka enesekontrolli vahend. Nõuan endalt distsipliini, ausust iseenda vastu ja mis on samuti tähtis – austust protsessi vastu. See nõuab tohutult pingutusi, kuid just selline lähenemine võimaldab mul saavutada tulemusi, peatumata poolel teel.
Rääkige oma sporditeekonnast, kuidas ja mis vanuses hakkasite professionaalselt spordiga tegelema? Mis või kes aitas sellele valikule kaasa?
Minu sporditee algas umbes 4-5-aastaselt ujumistrennis, see oli uskumatu koormus. Iga treeningaastaga haaras mind protsess üha rohkem. 11. eluaastaks oli kogunenud väsimus ja ülepinge, mis viis lõpuks selleni, et loobusin ujumisest. Siiski, nagu öeldakse, tuleb iga asi kasuks.
Tol ajal mind sageli kiusati, sest olin väikest kasvu. See häiris mind väga. Sain aga aru, et kui tahan õppida enda eest seisma ja oma huve kaitsma, pean füüsiliselt ja vaimselt arenema. Mingil hetkel viis isa mind taekwondo sektsiooni, kus treenis Eesti üks parimaid treenereid Kazbulat Zamirovitš Šogenov.
Miks Te just selle spordiala valisite?
Isa rääkis mulle taekwondost ja viis mind kohe ka trenni. Kui aus olla, siis see mulle alguses ei meeldinud, aga mida rohkem treeningutel käisin, seda rohkem ma sellesse maailma sukeldusin. Mulle meeldis treenimine ja võistlustel osalemine. Tasapisi muutusid võistlused tõsisemaks, tase tõusis ja siis ühel päeval leidsin end Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt. Selliselt jõudsin professionaalse spordimaailmani.
Aja jooksul hakkasin tundma, kuidas võitluskunstid hakkasid mind nii füüsiliselt kui ka vaimselt mõjutama. Hakkasin seda nägema mitte ainult spordina, vaid tõelise kunstina, mis ei nõua mitte ainult jõudu, vaid ka austust, distsipliini ja visadust.
Minu teekond ei olnud kiireloomuline, kuid lõpuks sain aru, et see on valdkond, millega ma tahan tegeleda ning mis motiveerib mind uuteks saavutusteks. Sport on osa minus. Tänu spordile sai minust see inimene, kes olen täna, sest taekwondo on osa minu maailmavaatest ja elustiilist
Siiski, mis ajendas Teid edasi treenima ja mitte käega lööma, nagu paljud seda teevad?
Mind on alati motiveerinud minu enda kangekaelsus – ma ei lõpeta enne kui saavutan seda, mida tahan. See ei ole alati lihtne. Kui asjad ei õnnestu, tahaks sageli käega lüüa, kuid olen harjunud mitte alla andma. Mind on alati huvitanud tugevate inimestega võistlemine ja neilt õppimine. Romantiseerisin oma elu sageli, kujutledes end Rocky Balboana („Rocky“ filmisarja peategelane, elukutseline poksija – toimetaja märkus) – mehena, kes kõigist raskustest hoolimata jätkas võitlust, kuni saavutas oma eesmärgi. Seega pole taekwondo minu jaoks lihtsalt hobi, vaid tõeline võitlus võidu nimel.
Kui intervjuud loeb lapsevanem, kelle last valdavad ebakindlus ja laiskus, võin soovitada vaadata motiveerivaid sporditeemalisi filme. Need olid minule lapsepõlves suureks inspiratsiooniks. Kasvasin üles neid filme vaadates ja püüdsin kangelaste sarnaseks saada. Muidugi olen vanemaks saades hakanud sporti teadlikumalt suhtuma, kuid algselt olid minu motivaatorid just filmid ja selliste kangelaste eeskuju nagu Rocky. See andis mulle jõudu jätkata ka siis, kui oli raske.
Erik, rääkige meile lähedaste toetusest.
Vanemad on mind kogu mu spordikarjääri jooksul toetanud. Nad uskusid minusse ja olid alati olemas, kuigi nad ei sekkunud sellesse protsessi. Vaatamata nende vankumatule toetusele ei käinud ema ega isa ühelgi minu võistlusel, sest keelasin neil sinna tulla. Miks? Sest vanemate kohalolek lisab vastutust. Ma ei tahtnud, et see mõjutaks mu keskendumisvõimet ja meeleolu ning kartsin, et see võib mõjutada ka sooritust. Tänaseni on nende toetus, isegi ilma kohalolekuta tribüünil, olnud ja jääb ka edaspidi mulle jõuallikaks. See annab mulle kindlustunde, et ma pole üksi, kuigi võistlen alati üksi.
Tõuse ja mõõnasid tuleb ette iga sportlase karjääris. Kuidas Te ületate sportlike ebaõnnestumisi või muid raskusi? Kuidas taastute?
Tegelikult on ebaõnnestumised minu jaoks palju ilusamad kui võidud, sest need karastavad, teevad tugevamaks ja vankumatumaks. Ebaõnnestumised õpetavad mõistma, et kõik ei tule kergelt. Just need annavad jõudu edasi liikuda ning ootuselevust, et millal pääseb taas lahinguväljale, et võita. Seega ebaõnnestumised ei peata mind, vaid panevad veelgi rohkem pingutama.
Mis puudutab taastumist, siis siin on kõik üsna lihtne. Peamine on õige toitumine ja uni. Pean kinni rangest režiimist: lähen magama kell üheksa õhtul ja tõusen iga päev kell kuus hommikul, isegi nädalavahetustel. Minu jaoks on oluline, et mu keha saaks piisavalt puhata, sest just uni ja taastumine aitavad vormis püsida. Ma söön vaid kaks korda päevas: hommikul ja päeval, mis aitab säilitada stabiilset energiataset ja mitte koormata end üle mittevajalike kaloritega.
Erik, Teie eeskuju võib olla inspireeriv ja motiveeriv neile, kes otsivad iseennast ja unistavad saavutada muljetavaldavaid tulemusi spordivaldkonnas või muudel tegevusaladel. Kes motiveeris Teid tulemusi saavutama?
Mind on kogu elu inspireerinud minu isa. Tema moraalsed väärtused, suhtumine inimestesse, headus, iseloomu tugevus – kõik need omadused on mulle alati eeskujuks olnud. Isa õpetas mulle, kuidas ühendada vee rahulikkus ja tule raev ning säilitada karisma ja huumorimeel. Ta on alati olnud ja jääb minu eeskujuks, kellele ma saan toetuda, jäädes kõikidest raskustest hoolimata inimeseks.
Mis puutub sportlastesse, siis mind on alati motiveerinud Michael Phelps, läbi aegade parim ujuja. Tema saavutused, jõupingutused ja võime võita paljude aastate jooksul on lihtsalt uskumatud. Taekwondos oli minu eeskujuks Jevgeni Otsimik, ainus neljakordne ITF taekwondo maailmameister. Tema tehnika, otsustavus ja saavutused inspireerisid mind alati suurematele võitudele. Kuid ma ei saa inspiratsiooni mitte ainult spordiga tegelejatelt, vaid ka neilt, kes on minu ümber ja kes aitavad mul paremaks saada.
Märkimisväärsed võidud spordis on vaid osa Teie isiklikest saavutustest. 2023. aastal lõpetasite Maardu Gümnaasiumi kuldmedaliga. Teie muljetavaldavate tulemuste põhjal otsustades pole sport õpingutele takistuseks. Rääkige palun, kuidas on Teil aastate jooksul õnnestunud intensiivne spordiga tegelemine ja õpingutele keskendumine ühendada?
See on ilmselt minu lemmikküsimus, sest ma tean sellele vastust. Mäletan, nagu see oleks olnud eile – olles alles üleannetu koolipoiss ja sportlane, mõtlesin sageli: „Kui pean siin veetma 12 aastat, siis miks mitte olla parim? Miks mitte teada rohkem kui teised ja olla kõige karismaatilisem?“. See oli minu sisemine veendumus, mis motiveeris nii õpingutes kui ka spordis.
Muidugi mängisid selles protsessis suurt rolli minu vanemad. Nad ei sisenenud kunagi e-kooli, ei kontrollinud kunagi minu hindeid ja usaldasid mind alati, tuletades meelde üht olulist asja: „See on sinu elu. Me armastame sind kogu südamest, aga kui sa ei taha kuulata, siis las see olla sinu südametunnistusel.“ Lapsepõlve jooksul kinkisid vanemad mulle armastust ilma minu peale karjumata ja etteheiteid tegemata, luues õhkkonna, kus sain ise otsuseid teha ja nende otsuste eest vastutust kanda.
Minu jaoks on alati olnud oluline areneda mitte ainult spordis, vaid ka õpingutes. Tegin seda enda jaoks, mõistes, kui oluline on olla mitmekülgne ja mitte piirduda vaid ühe valdkonnaga. Seetõttu on mu vanemad minu üle isegi uhkemad kui mina ise enda üle. See vastastikuse uhkuse ja austuse tunne on hindamatu.
Milline saavutus, kas sportlik või hariduslik, on Teie jaoks kõige väärtuslikum?
Ausalt öeldes oli gümnaasiumi lõpetamine kuldmedaliga tähtis hetk, kuid EM-i kullaga seda võrrelda ei saa. Spordivõidud pole lihtsalt tulemus, need on kogu sinu töö, hirmu ja põnevuse kulminatsioon, mida sa oled kogenud sellele tasemele jõudmiseks. Euroopa meister ei ole pelgalt tiitel, see on kinnitus visadusest, tahtejõust ja võimest ennast ületada.
Muidugi on oluline ka kuldmedal õppeedukuse eest, kuid spordikuld kannab endas palju rohkem emotsiooni, rõõmu ja võidutunnet, mida lihtsalt ei saa sõnadega väljendada. See on hetk, mil mõistad, et kõik sinu pingutused olid seda väärt ning et sinust on tõesti saanud parimatest parim.
Mille poolest, peale muljetavaldavate tulemuste, on kooliaastad Teile meelde jäänud?
Minu kooliaastad on meelde jäänud selle poolest, et ma ei olnud kunagi pugeja, vaid sain viied alati oma teadmiste, huvitatuse ja karisma eest. Kui õpetaja kedagi klassis ebaõiglaselt karistas, siis ma seisin alati tema eest ja sageli sain selle eest ka ise karistada. Ma ei kartnud oma sõprade eest seista ja see on minu jaoks alati oluline olnud. Kokkuvõttes veetsin kooliaastad pööraselt positiivselt ja nagu õpetajad lõpetamisel ütlesid: „Mida me küll ilma sinuta tegema hakkame?“. See oli väga liigutav.
Osalesin aktiivselt olümpiaadidel, konkurssidel ja vabatahtlikuna. Eriti meeldisid mulle inglise keel, keemia ja alates 11.-12. klassist – matemaatika, tänu minu suurepärasele õpetajale Maria Anatoljevna Ivanovale. Mul oli alati meeles, et minu jaoks pole oluline mitte niivõrd tulemus kui protsess ise, mistõttu eelistasin alati saada pigem halva hinde õppimata jätmise eest, selle asemel et öö läbi üleval olla ja tuupida. Uni on minu jaoks alati olnud prioriteet.
Mäletan, kuidas tegin kodutöid bussis, teel trenni. Kuidas me teises klassis koos klassikaaslastega koolisööklas ploome loopisime, kuidas keegi mulle vahetunni ajal kahvliga kätte torkas ja palju muud, mis kooliaastad eredateks mälestusteks muudab. Mäletan, kuidas kinkisin õpetajatele oma vempude eest lillekimpe ja kuidas kogesin esimest armastust. Need olid uskumatult lõbusad ja täisväärtuslikud hetked ning ma meenutan neid aastaid alati suure heldimusega.
Teid võib muuhulgas tutvustada kui suurepärast ürituste korraldajat.
Võib-olla mitte suurepärast, aga ambitsioonikat ja karismaatilist – seda kindlasti. Tegelikult on muusika minu jaoks alati olnud midagi erilist. Alates 2018. aastast, kui olime 13-14-aastased teismelised, hakkasime koos sõbra Koljaga muusikat kirjutama. Algul lõime seda kodus, andes välja ühe ülinaljaka mixtape’i ning seejärel otsustasime rajada oma helistuudio, millega tegelesime aastatel 2022–2024. Minu jaoks on muusika hobi, mis on andnud mulle uskumatut inspiratsiooni ja olen alati unistanud seda teistega jagada.
2023. aastal korraldasime koos sõpradega kontserdi, mis sai meie jaoks märgiliseks. Tulime kokku, et näidata Eesti noortele, kuidas muusika rütmis elada ja hingata. Meie esimene 2023. aasta aprillis toimunud kontsert, mis tõi kokku ligi 500 inimest, oli meie jaoks oluline verstapost. Seejärel korraldasime tõsisemal tasandil veel ühe suure ürituse – festivali „WD FEST – the party never ends“. Uskumatu energia muutis meie festivali unustamatuks kõigile kohalviibijatele.
Nagu ikka, kipub andekas inimene olema andekas kõiges, mille vastu ta huvi üles näitab. 2024. aastal hakkasite avaldama motiveerivaid videoid spordist ja tervislikust eluviisist. Kas võib öelda, et see suund on Teie jaoks omamoodi missioon?
Kindlasti võib öelda, et see suund on minu jaoks muutunud enamaks kui lihtsalt hobiks. Olen alati unistanud inspireerida inimesi ja seeläbi ümbritseda end parimatega. Ja ma ei pea silmas mitte võistlustel parimaid, vaid parimaid selles, mis puudutab tervist, positiivsust ja moraalseid väärtusi. Mulle on alati meeldinud jagada oma elu, oma sportlikku rutiini ja näidata oma keha ja vaimu eest hoolitsemise olulisust. Usun, et see võib olla tõeline motivatsioon teistele noortele, et nad püüaksid olla paremad, tervemad ja õnnelikumad!
Kas arvate, et Teie loodud sisu aitab muuta Teie vaatajate suhtumist oma tervisesse?
Kahtlemata! See on kõige olulisem asi, mida ma propageerin – tervislik eluviis, tulemuslikkus ilma läbipõlemiseta, samuti distsipliin, et saavutada eesmärgid, mida soovitakse saavutada. Usun, et igaüks meist suudab oma elu paremaks muuta, pöörates tähelepanu oma tervisele, arendades kehalist aktiivsust ja hoides tasakaalu. Loodan, et minu loodud sisu inspireerib inimesi neid muudatusi tegema ja aitab neil mõista, kui oluline on enda eest hoolitseda, et elada täisverelist ja sisutihedat elu.
Kes inspireeris Teid neid andekalt tehtud videoid looma? Kes aitab nende tegemisel?
Mind inspireerisid teised noored sotsiaalmeedias, kes näitasid, kuidas saab ühendada tervisliku eluviisi, spordi ja motivatsiooni. Need inimesed said mulle eeskujuks ja ma tahtsin luua midagi sarnast. Videote tegemise protsessis aitab mind alati minu operaator Allan Tiškevitš. Ilma tema professionaalsuse ja toetuseta oleks paljusid asju olnud palju keerulisem ellu viia. Töötame meeskonnana ja see aitab mul luua kvaliteetset sisu, mis inspireerib teisi.
Arvestades, et olete kõigest 20-aastane, on Teie huvide mitmekesisus veelgi muljetavaldavam. Eelmisel aastal võtsite ette uue projekti, mille tulemuseks oli veebipõhise inglise keele õppimiseks mõeldud kooli avamine. Kuidas tekkis idee luua haridusvaldkonna platvorm? Rääkige meile esimestest tulemustest ja raskustest, kui neid oli.
Ma armastan inglise keelt kogu südamest. Ma olen selle järele hull! Aga ilmselt veelgi hullem olen ma inglise keele õpetamise järele. Sain aru, et olen selles tõepoolest hea, sest saan sadu positiivseid hinnanguid ja näen, kuidas mu õpilased tahavad just minu juures edasi õppida, mitte õpetajat vahetada.
Nagu iga ettevõtmise puhul tuleb kasvamiseks ja arenemiseks probleeme lahendada. Palju õpilasi? – loon platvormi. Mul pole aega kõiki ise õpetada? – palkan õpetajad. Pole võimalik anda individuaaltunde? – loon vastavad õpperühmad.
Nii sündis idee avada veebikool. Praegu õpib minu koolis All In umbes 50 õpilast, toetudes filosoofiale „Mine lõpuni välja – täispank“ ehk õpivad kaks korda nädalas tund aega inglise keelt. Kuid ma ei piirdunud ainult õppetundidega. Lõin oma õpilastele unikaalse ja laheda disainiga spetsiaalsed tooted ning koostasin ka suurepärased distsipliinipäevikud ülesannetega, et nad saaksid iga päev aktiivselt oma inglise keele taset tõsta, mitte ainult tunnis olles. Ootan kõiki oma tundidesse, nii lapsi kui täiskasvanuid.
Kas plaanite oma koolis ka eesti keelt õpetada?
Kindlasti! Ma lõpetasin kooli eesti keeles. Ma armastan seda keelt ja olen selles väga hea. Kindlasti kavatsen seda suunda tulevikus arendada, kuid praegu olen keskendunud inglise keelele. Arvan, et selline võimalus tekib lähiajal. See on oluline ja kasulik oskus, mida tahaksin teistele edasi anda.
Kui palju abilisi on nii tõsise projekti käivitamiseks vaja?
Ma ei väida, et tegin kõike ikse, sest sellise projekti käivitamine nõuab palju enamat kui vaid ühe inimese pingutusi. Edukaks reklaamikampaaniaks on oluline õige plaan, tugev soov ja loomulikult tõsine töö. Mind aitas palju operaator Alan Tiškevitš, kes lõi loomingulise disaini, aitas filmimisel ja toetas mind alati. Muidugi ei saa mainimata jätta oma vanemaid. Armastan neid väga ja nende toetus on minu jaoks hindamatu. Ilma nendeta ja nende usuta minusse poleks ma seda suutnud.
Erik, tahaksin lõpetuseks paluda Teil võimaluse korral rääkida oma tulevikuplaanidest.
Pärast oma 20. eluaastat ei jaga ma oma plaane. Ja mitte sellepärast, et ma kardaksin ära sõnuda, vaid sellepärast, et mida ambitsioonikam ja vastutusrikkam on plaan, seda rohkem inimesi ootab sinult, kas edu või ebaõnnestumist. Eelistan oma plaane enda teada jätta, aga üht võin kindlalt öelda – mida rohkem saavutad, seda rohkem tahad. Iga aasta peaks olema parem kui eelmine. 2022. aastal võitsin EM-i, 2023. aastal korraldasin kaks kontserti ja lõpetasin kooli kuldmedaliga, 2024. aastal avasin oma kooli, kogusin 155 tuhat vaatajat ning 2025. aasta alguses, nimelt 31. jaanuaril, õnnestus mul esineda rahvusvahelisel ärifestivalil avaliku esinejana. Ja see on alles algus. Ma ise tunnen ärevust selle ees, mis tulemas on, kuid ma olen valmis!
Püüan alati areneda, enda kallal tööd teha ja maailma natuke paremaks muuta. Need ei ole minu jaoks ainult sõnad – need on aluseks minu suhtumisele kõige osas, mida ma teen. Püüan iga päevaga paremaks saada, olgu see siis töö, suhted inimestega või see, kuidas ma mõjutan ümbritsevat maailma. Usun, et kui kõik selle poole püüdlevad, muutub maailm palju paremaks paigaks!
