Eesti Pankade Liit
Selle aasta esimese kümme kuu jooksul said petturid Eesti elanikelt kätte üle kuue miljoni euro. Pettustega tekitatud kahju on võrreldav eelmise aasta omaga ja ohvrite arv püsib stabiilselt üle 1000 inimese aastas. Oleme kokku kogunud mõned lood sellest, kuidas inimesed on kaotanud oma raha ja sattunud isegi võlgadesse. Parim viis end petiste eest kaitsta on olla tähelepanelik!
Kõne tundmatult numbrilt
Ma ei pea end kuigi rumalaks inimeseks – mul on kaks kõrgharidust, edukas karjäär ja pere, kuid ka mina langesin petiste ohvriks. Sel päeval olin teel maakoju, mil helistas inimene, kes tutvustas end politseinikuna. Ta ütles, et petturid on saanud juurdepääsu minu pangakontole ja võivad iga hetk sealt raha välja võtta. Et seda ei juhtuks, pean ma kiiresti minema internetipanka ja kandma raha turvalisele kontole üle. Olin roolis ning mul polnud arvutit käepärast. Seejärel ütles „politseinik”, et aitab mind ning teeb kõik ise ära. Mina aga pean kinnitama tema tegevusi oma Smart-ID koodidega, sest väidetavalt on petturid juba minu kontole ligi pääsenud ja edasise kahju ärahoidmiseks on vaja minu kinnitust. Sel hetkel ei mõelnud ma võimalikule pettusele, hirm raha kaotada pani kuuletuma ning ma peatusin tee ääres ja tegin kõik, mida mulle öeldi. Seejärel ütles minu vestluskaaslane, et minu kontol on limiidid ees ning pean pangaga ühendust võtma, et seda muuta eesmärgil, et ka ülejäänud raha päästa. Võtsingi ühendust pangaga, kuid siis tabas mind teine šokk – pangatöötaja teatas, et tegu on pettusega ning petturiks on just see sama „politseinik”, kes mulle helistas. Ainult tänu ülekandelimiitidele ei õnnestunud petisel kogu kontol olevat raha ära varastada. Pettur helistas veel ning üritas mind veenda, et pank valetab, kuid peagi pani ta toru ära. Kahjuks ei õnnestunud mul oma raha tagasi saada – see oli juba kuhugi välismaale kantud. Häbist ja vihast, et lasin ennast nii lihtsasti petta, ei saa ma siiani üle.
Ostja internetist
Sünnipäevaks kinkis mees mulle uue telefoni. Vana otsustasin internetis maha müüa, et proovida saada selle eest rohkem raha kui pakkus kasutatud elektroonika pood. Panin kuulutuse Facebook Marketplace platvormile ja küsisin toote eest 150 eurot, mis ei olnud liiga palju ega liiga vähe. Olin varem sellel platvormil müünud lapsevankri, riideid ja ka ise üht-teist ostnud. Ostja leidsin kiiresti, selleks oli tudengina tundunud noormees Tartust. Ta ütles, et tema telefon kukkus puruks ja ta vajab kiiresti asendust. Isiklikult ta müüdavat telefoni üle vaadata ei tahtnud. Samuti ütles, et ei saa ostule niipea järgi tulla ning talle oleks lihtsam maksta kullerile, kes paki kiiresti temani toimetab. Ta saatis mulle lingi, kus tuli täita saatja andmed. Leht nägi välja täpselt samasugune nagu ühel tuntud postifirmal. Vorm oli standardne, ainult ühes kohas paluti sisestada pangakaardi andmed (nagu e-poodides tehakse) ehk pikk number ja kolm numbrit kaardi tagaküljelt. Arvasin, et seda on vaja selleks, et ostja saaks pärast paki kättesaamist mulle raha kanda. Pakkisin telefoni karpi ja jätsin kulleri tulekut ootama. Kuller pidi tulema alles õhtul, mistõttu läksin oma tegemistega edasi. Olin juba kodust lahkunud kui telefonile tuli teade, et kontolt on maha võetud 3000 eurot. Blokeerisin paaniliselt pangakaardi, kuid raha oli juba läinud. Helistasin panka, nad lubasid teha kõik, mis võimalik, aga.. Ilmselt on selge, et mingit kullerit loomulikult ei tulnud ning „ostja” oli kadunud koos minu rahaga.
Lotovõit e-postiga
Kasutan e-posti harva. Poeg tegi mulle e-posti eesmärgil, et saaksin teavitusi, näiteks passivahetuse kohta, või kirju ja fotosid lapselapselt, kes õpib välismaal. Ma ei ole arvutitega eriti osav – minu vanuses on selliseid asju keeruline õppida, kuid lihtsamad toimingud olen siiski selgeks saanud. Ühel hommikul avastasin postkastist kirja, milles teatati, et olen võitnud 5000 eurot. Loosimine korraldati Eesti elanikele tänutäheks sõjapõgenike abistamise eest. Auhinna kättesaamiseks paluti kanda pea 700 eurot fondi kontole. Ma kõhklesin, kuid otsustasin, et põgenike abistamine on õige tegu ning kandsin raha. Vajutasin kirjas olevale nupule ja sisestasin oma ID-kaardi andmed. Kõik tundus õnnestuvat. Kui poeg sellest teada sai, siis ütles kohe, et tegu on pettusega. Selgitas, et mingit lotovõitu pole ja et raha läks petturitele. Olin väga hirmul ja kurb, sest summa ei olnud sugugi väike. Käisin isegi pangas, kuid nad ei saanud mind samuti aidata. Nüüd kontrollin iga päev oma pangakontot, lootes ikka veel, et võit saabub, kuigi mõistan, et see vaevalt juhtub.
Unistuste naine
Tutvumisportaali sattusin juhuslikult, lihtsalt huvist. Päriselus pole mul eriti võimalusi naistega tutvumiseks, seetõttu palusin lapselapsel luua mulle äpis konto. Õhtuti istun kodus, siis saaksin vähemalt kellegagi suhelda. Olin üllatunud, et minusugune vanem mees võib naiste seas endiselt populaarne olla – nii minu vanuste kui ka nooremate naiste hulgas. Peagi tutvusin Tatjanaga, kes oli minust peaaegu 15 aastat noorem, kuid kinnitas, et vanusevahe teda ei häiri. Tema profiilil oli palju ilusaid fotosid temast ja tema kooliealisest tütrest. Ta nägi välja pigem tütre vanema õe moodi – sale, pikk, hurmava naeratusega. Suhtlesime palju ja peagi hakkasime rääkima ka isiklikumatest asjadest. Siis kolis meie suhtlus Messengeri, kus Tatjana rääkis, et tal on seljataga raske lahutus ja ta kannatas endise mehe vägivalla all. Hindasin tema usaldust ja hakkasin end samuti avama. Tundsin, et olen temasse armumas, kujutasin teda ette oma elu osalisena ja oma kodu perenaisena. Seda kõike vaatamata sellele, et olime suhelnud vaid poolteist kuud ning polnud veel kordagi kohtunud. Tatjana ütles, et on pärit Ukrainast ja kuigi on juba mitu aastat Eestis elanud, viibib ta perekondlikel põhjustel praegu taas seal. Ühel ööl helistas naine nuttes ja palus minult abi. Nimelt ta eksabikaasa oli näinud meie kirjavahetust ning korraldas seetõttu suure skandaali. Samuti nõudis naise endine abikaasa raha, ähvardades nende ühist tütart ära võtta. Kuna Ukrainas käib hetkel sõda, siis kohaliku politsei abile loota ei tasu. Vajaliku summa saab Tatjana kokku ainult siis, kui tal õnnestub oma korter Ukrainas maha müüa, kuid jällegi – sõda ju käib. Ühesõnaga nõustusin talle raha laenama, leppisime kokku, et ta kirjutab mulle võlalepingu ning tuleb koos tütrega esimesel võimalusel minu juurde Eestisse. Tatjana saatis mulle lepingu, kus olid kõik tema andmed. Tegin makse. Naine tänas mind, nuttis seekord juba rõõmust ja kutsus mind maailma parimaks inimeseks. Ka mina olin rõõmus, et sain aidata ja et meie suhe on uuele tasemele jõudnud. Järgmisel päeval kadus aga Tatjana lihtsalt ära. Ta ei vastanud enam sõnumitele ega kõnedele, hiljem olid ka tema profiilid tutvusmisportaalis ja Facebookis kustutatud. Mingit kontakti mul temaga enam saada ei õnnestunudki. Peagi avastasin, et ka tema andmed olid võltsitud ja oma raha ma tagasi ei saa. Hiljem nägin „Tatjana” fotosid ühe teise naise profiilil ning hoopis teise nime all.
Lihtsad investeeringud
Leidsin investeerimisplatvormi reklaami täiesti juhuslikult – nägin reklaami Instagramis ja uudishimust klikkisin lingile. Kodulehel olid edulood sellest, kuidas inimesed tegid väikseid investeeringuid ja teenisid suurt tulu. Mu enda palk ei ole sugugi suur – elamiseks piisab, kuid suuremate ostude ja reiside jaoks pean pikalt koguma ja tihti neid endale lubada ei saa. Uudishimust jätsin saidile oma telefoninumbri ja varsti helistas mulle konsultant. Tüdruk ütles, et tegin õige sammu oma elu muutmiseks ja et praegu on just õige aeg investeerida. Ta kinnitas, et nende platvorm sobib suurepäraselt ka algajale investorile. Neiu oli väga veenev ning kuigi ma ei saanud kõigest aru, mida ta ütles, otsustasin proovida. Tema juhendamisel laadisin alla vajaliku programmi ja kandsin oma investeerimiskontole mitusada eurot. Nädala pärast helistas konsultant taas ja teatas, et minu investeeringud on peaaegu kahekordistunud. Lisaks soovitas ta mul veel investeerida, sest praegu minevat müügiga nii hästi, et on just õige aeg selle pealt teenida. Kuna rohkem mul raha polnud, soovitas neiu mul võtta laenu, mida ma loomulikult suudaksin teenitud tuluga lihtsalt tagasi maksta. Laenasingi paar tuhat eurot ja kandsin need oma investeerimiskontole. Järgmise paari nädala jooksul suhtlesime konsultandiga regulaarselt. Kasumit tõestavad graafikud muudkui paisusid ja ma lisasin veel paaril korral raha juurde. Selleks laenasin raha sõpradelt ning võtsin isegi laenu. Kui minu kasum ulatus 20 000 euroni, otsustasin, et on aeg raha välja võtta – õnnega ei saa ju igavesti mängida. Konsultant ütles, et pean tasuma teenustasu, siis laekub raha paari tunni jooksul minu kontole. Kandsin raha üle, kuid paari tunni ega ka paari päeva pärast polnud minu kontole midagi laekunud. Konsultant enam minuga ühendust ei võtnud. Küll aga helistas nädal hiljem üks mees, kes esitles end detektiivina ning ütles, et minu raha on kinni mingil vahekontol. Ta väitis, et on valmis mind aitama, kuid see maksab veel mitusada eurot. Kahjuks olin nõus ka talle raha kandma. Kui ma lõpuks politseisse pöördusin, polnud mul ühtegi tõendit pettuse kohta, vaid mõned telefoninumbrid ja veebilehe aadress, mis enam ei töötanud.
