Buss, millega Kallavere lapsi Jägala lasteaeda sõidutati
Head Maardu linna elanikud!
Tahan teiega jagada oma mälestusi meie linnast, kus veetsin oma lapsepõlve. Püüan rääkida sellest, kuidas mäletan toonast Maardu-Kallaveret, oma lapsepõlve ja nooruse muljetest, mis jäid mulle mällu kogu eluks.
1947. aastal, kui olin kaheaastane, saabus mu ema kutsega Eesti NSV-sse tööle: algul Lavassaare linnakülla ja umbes aasta hiljem Maardu keemiatehasesse, mida tunti kui Eesti NSV keemiatööstuse suurettevõtet.
Muidugi ei saanud me loota eraldi elamispinnale, nii et meie elukohaks sai tuba barakis. Kõik, kes praegu Maardu linnas elavad, teavad, kus Maardu vanas linnaosas kalapood asub – just selles kohas asus kunagi barakk, millest sai minu lapsepõlvemälestuste peamine allikas. Barakk oli puidust hoone pika koridoriga, mille mõlemal küljel olid toad. Vesi toodi ämbritega kaevust ja tualetti selle hoone sees ei olnud ette nähtud, see asus väljas. Mängupaigaks oli lisaks õuele ka väike jõgi, mis voolas just baraki lähedal. See on endiselt olemas. Koos naabri lastega sulistasin selles palju kordi.
Baraki kõrval, kus meie pere elas, oli teisigi sarnaseid elumaju. Kui seista näoga Tallinna poole, siis vasakul pool olid barakid ja saun, kus käisime pesemas, ning paremal kahekorruselised soome majad, millest ühes elas minu ristiema. Muidugi oli ka teisi hooneid, näiteks klubi, kuhu mind viidi filme vaatama (hiljem ehitati klubi asemele tehase administratiivhoone). Seal oli ka toidupood, mida kõnekeeles kutsuti üldkaupluseks. See asus ühes barakis ja pakkus ostjatele kõike, mida nad vajasid, sealhulgas riideid, toitu ja majapidamistarbeid.
Aadressil Fosforiidi 8 asunud maja alumisel korrusel organiseeriti lastesõim – ema viis sinna minu õe, aga meid, suuremaid lapsi, viidi esmaspäeviti bussiga Jägala külla ööpäevaringsesse lasteaeda. Buss oli suur (nii mulle lapsepõlves tundus) ja pika ninaga, mille külgedel asusid antennid. See oli varustatud puuistmetega. Talvel oli selles väga külm ja kui teed olid tugevasti lumme tuisanud, viis autojuht meid Jägala ristile ja seal ootasid meid sõjaväevormis täiskasvanud hobusesaanidega. Nad panid meid saani istuma, mässisid lambanahksete kasukate sisse ja viisid lasteaeda. Nii jõudsimegi lasteaeda, kus elasime terve nädala kuni laupäevani.
1952. aastal läksin kooli. Maja, kus meie kool asus, seisab siiani samas kohas. Võib-olla mäletab nii mõnigi vanadest elanikest, et hiljem avati koolihoones kunstitöökoda.
Aasta hiljem, 1953. aastal, kolis meie pere Kallaverre, kus saime toa kolmetoalises korteris aadressil Noorte 3. Meie korteris, mis asus maja alumisel korrusel, elas lisaks meile naabrinaine ja ühes tubadest oli toidupood, kus kaupu müüdi aknast – seal müüdi esmatarbekaupu. Juhtus, et ettevõttes hilines palga maksmine ja müüja müüs siis kaupu võlgu, kirjutades võla üles. Elasime naabritega väga vaeselt, kuid sõbralikult, aidates üksteist kõiges. Keskkütet sel ajal ei olnud, hoonet köeti puudega. Õnneks oli küttepuid palju, sest ümberringi oli mets. Esikus olid ahjud, köögis aga pliidid, millel toitu valmistati.
Kui meie pere 1953. aastal Kallaverre kolis, oli seal ainult neli kahekorruselist maja, sealhulgas see, kus meile tuba anti, ja viiendat maja oli just hakatud ehitama. Seejärel ehitati lähedale toidupood, mille üle olime väga õnnelikud. Küla kasvas tasapisi. Langu 2 lähedale ehitati katlamaja ja majadesse paigaldati küte. Kui veevarustuses tekkisid katkestused, pidime vee järele minema tallu, mis seisis tänase muusikakooli kohal. Karjääri ja Kütte tänava ristumiskohas asuva maja ühte korterisse organiseeriti esmaabipunkt.
Koolis käisime jala. Teid ei olnud. Eriti raske oli talvel. Hommikul tallasid töömehed sisse kitsa raja – kõndisime seda mööda kooli ja kui oli tuisk, siis sumpasime huupi, vööni lumes. Õhtul, enne koju suundumist, ootasime üksteist kooli fuajees, et saaksime koos koju minna. Kui meid, koolilapsi, oli juba rohkem, eraldas Keemiatehas meile auto ning kodust kooli ja tagasi jõudmine muutus palju lihtsamaks.
Nii oli see kuni 1956. aastani, mil Kallaverre, Noorte tänavale, ehitati kool. Meil oli väga hea meel uue kolmekorruselise kooli üle, mis ehitati peaaegu meie maja kõrvale. Kool oli suur, avar ja valgusküllane. Õppisime kõik koos: nii eesti kui vene lapsed. Pärast seitsmenda klassi lõpetamist läksin Tallinnasse õppima, et eriala omandada. Päeval käisin kutsekoolis, õhtul töölisnoorte koolis. Kutsekooli lõpetamise järel sain naiste ülerõivaste rätsepa eriala ja esimeseks töökohaks sai „Lembitu ateljee“ Viru tänaval.
Elasin edasi Kallaveres, mis mu silme all kasvas. Karjääri tänavale ehitati klubi (praegune Rahvamaja), kus noored tantsimas käisid. Ehitati ka toonaste standardite järgi suur pood (nüüd asub selles kohas Rimi kauplus). Aastaid hiljem, kui mu poeg kooliteed alustas, lahkusin Tallinnas töölt, et asuda tööle Kallavere ateljeesse.
Sel aastal möödus 77 aastat sellest, kui tulin elama Maardusse, õigemini Kallaverre. Kallavere nimi on mulle kallim, sest minu lapsepõlves oli Kallavere töölisküla ja Maardut peeti Keemiatehase territooriumiks. Aastatega on palju mälestusi kogunenud, aga kõigest ei jõua kirjutada. Aastate jooksul on Maardu palju muutunud ja sellisena, kuidas mina seda mäletan, on ta jäänud vaid Maardu vanade elanike mällu. Seetõttu tahaksin väga, et pärast minu kirja lugemist vastaks mõni minu eakaaslane, kauaaegne linnaelanik, ja räägiks oma mälestustest.
Soovin teile kõigile kõike head ja tugevat tervist!
Maardu linna elanik Valentina Žvatševa.
1953. aastal kolis Valentina pere elama Kallaverre. Fotol – äärmine maja paremal
Uus kauplus, mis ehitati viiekümnendate keskel
Kool, mis ehitati Kallaverre 1956. aastal
Kõik fotod, mis on kasutatud antud materjalis, on võetud raamatust „Maardu”, 2013. aasta väljaanne
